Vabandan juba esiteks ette ära, et jutt võib olla keeruline aga täpselt sama keerulised on ka mu mõtted hetkel.
Läksime elukaaslasega 2 kuud tagasi lahku, lapsi pole, elasime minule kuuluvas majas. Olime koos kaks aastat aga suhe oli juba pool aastat enne lahkuminekut hapu. Mina olen pidanud ennast alati tugevaks inimeseks, kes ei põe kunagi ühegi ebaõnnestumise pärast kaua. Aga seekord on midagi teisiti just selles suhtes, mis oli. Tema jättis minu. Põhjuseks oli tema sõnul minu pidev õiendamine, närvitsemine ja egoistlik käitumine. Lämmatasin tema sõnul kõik ta tunded ja kuigi tunnistas, et sai ise ka väga palju haiget, ei olnud see just suurem asi lohutus,Olen nõus, et ma ei olnud kõige meeldivam inimene teatud eluperioodidel ja meil oli tülisi meeletult, mis tekkisid väga väikestest asjadest ja paisusid väga suureks. Samas oli ka väga palju ilusaid ja toredaid hetki, mis panid uskuma, et äkki jäämegi kokku ja saame nendest tülidest üle. Lõpuks ta kolis ühe meie ühise sõbra juurde. Nädal aega me ei rääkinud ja kui ka rääkisime, siis ainult sõimasime üksteist ja olime vihased. Lõpuks juba rahunedes tuli teemaks üks autoreis euroopasse, mis oli plaanitud meil ühiselt juba pool aastat tagasi. Ta käis välja idee, et võiks ju siiski koos sõpradena minna. Ma mõtlesin pikalt kuni eelviimase päevani aga olin siiski nõus lõpuks minema. Reis iseenesest oli suurepärane. Ei tülitsenud selle kolme nädala jooksul kordagi ja olimegi nagu head sõbrad. Miski ei teinud haiget ja arvasingi. et see oli justkui hea lõpp meie suhtele. Kui tagasi kodumaale jõudsime lõpuks, hakkas kõik vana justkui otsast pihta. Vaidlesime ja nääklesime, süüdistasime üksteist petmises ja jumal teab milles veel. Ta küll ei elanud enam minuga aga kõik ta isiklikud asjad olid siin ja ta hakkas siin väga tihti käima ja ka ööbima minu voodis. Küll tuues erinevaid ettekäändeid, et vaja mõnda riideeset või asja. Vahel ütles ka otse, et tahaks minuga koos aega veeta ja nii ta siit käima hakkaski jälle. Kõik see ei teinud haiget ja tunduski normaalne nii läbi saada kuni ta hakkas rääkima järsku kui mitu naist tal on ja ta võib magada kellega tahab. Siis hakkas mulle kogu see asi vastu. Kas ma olen siis lihtsalt üks paljudest kelle juures maanduda aegajalt? Miks ta mulle seda räägib? Näitasin väga ka oma emotsioone välja ja ütlesin talle kõike mida sülg suhu tõi ja ka väga inetusti. Ma tõsimeeli vist armastan teda veel, kuigi ei taha seda tunnistada ka endale ja eks omamoodi lootsin ka, et kui koos ei ela ja ei ole mõnda aega, et siis lõpuks ta ikka tahab minuga koos olla ja saame oma asjad korda. Mõistusega tean, et seda ei ole juhtu ja oleksingi lõpuks üksi õnnelikum. Nüüd olen seisus, kus ei oska kuidagi edasi liikuda. Olen käinud ka psühholoogi juures, saanud sealt küll palju häid mõtteid aga kui raske hetk tabab, ei tundu neist siiski kasu olevat. Psühholoog soovitas ka AD-si, millest keeldusin. Ei leia, et tabletid oleks lahendus kuigi jah, olen viimastel päevadel mõelnud ka, et äkki peaksin proovima siiski. Olen väga närviline, emotsioonid vahelduvad ja kohati ei vali mida ütlen või teen. Elan ennast välja tema peal ja ei suuda too hetk mõelda. Lööb pildi justkui mustaks. Hiljem muidugi kahetsen. Seda ainult temaga, mitte teistega. Sõbrannad näevad näevad üht: "saa üle, sa oled rohkemat väärt ja ei pea enda vaimset tervist temaga tuksi keerama". Tahaks katkestada temaga kõik kontaktid ja mitte suhelda, samas on raske ka ise eemale hoida. Nagu "koos ei saa aga lahus ka mitte". Ma olen selle ajaga mis lahus oleme, suutnud enda jaoks mõelda asja häid külgi nagu: üksi ongi hea suures voodis laiutada või, et ei pea kellegile aru andma kuhu lähen ja ei pea arvestama jne aga see valu mis vahel tabab on meeletu. Tahaks justkui minna magama ja mitte enam ärgata kuni valu on möödas. Kuidas sellest üle saada ja mida teha selleks? Ei tea kas oleks targem olla külm ja julm ja see suhtlus lihtsalt lõpetada kuigi see on raske.. või proovida lihtsalt normaalselt sõbrana vahetevahel suhelda ja loota, et tunded lähevad ise üle?
Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid viise, kuidas keegi õnnetut olekut kogeb ja viise, kuidas mitteoimivast suhtest üle saab. Ilmselt ei suudaks minagi kirja teel kindlalt toimivat juhtnööri jagada. Küllap on aga veidi tõetera igas õpetuses, kuid igaüks leiab ikka selle oma. Kuid nagu oletegi juba tõdenud, siis mõned hea mõtted tunduvad mõistlikud, kuid emotsioonid, mis vallanduvad on ikka ja sageli ettearvamatud ja enamasti tahtest sõltumatud.
Püüan lihtsalt veidi kaasa arutleda, lootes, leiate midagi, mis teile sobib.
Praegu kaalute, kas lõpetada täielikult suhtlemine või jätkata sõbrana. Näib, et püüate vältida lõplikkust, see oleks valus. Jätkata sõbrana oleks selle valu vältimine. Võimalik, et ka lootuse säilitamine või isegi enesepettus. Mis täpsemalt, seda teate vaid teie ise. Kuid hea, kui olete teadlik, mida taotlete ja mis on realistlik. Suhtlemine sõbrana pole ju paha mõte, kuid kas suudate seda päriselt? See toimiks, kui teil poleks varjatud ootusi ega kaotusevalu.
Niisiis, vastused on teis endis. Kui olete jõudnud arusaamani, et selles suhtes te ei leia kindlustunnet ja vastastikkust armastust, pühendumust, siis on mõistlik teha teadlik valik ja anda endale aega oma valuga silmitsi olla ja seda mitte eitada ning leinaprotsess läbi teha. Tähtis on selgus iseendas. Kahtlused teevad teid haavatavaks. Öelge ka mehele, mida olete otsustanud, et vähendada võimalust manipulatsioonideks. Sõbrasuhe ju eeldaks samuti üheselt mõistetavust, kes te teineteisele olete, ausust ja avatust.
Kui aga siiski kõik emotsionaalselt väga raske on, kui teie igapäevane elu on liialt mõjutatud ja pingeline, siis arutlege veel oma psühholoogiga, millest tuge saada, on see siis eneseanalüüs või ka vajadusel ravimid.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
