Tere!
Läksin pikaaegsest elukaaslasest lahku aastakümneid tagasi, kuid viimased viis-kuus aastat oleme suhelnud meili ja telefoni teel (ta otsis mind ise üles), samuti kohtusime väga põgusalt mõned aastat tagasi. Mees elab praegu välismaal ja ei kavatse siia kolida, seega on koosoleku perspektiivid tulevikus hägusad, kuna mind hoiab töö Eestis. Tasahilju on meie suhtlus arenenud minu poolt sõpruseks või isegi kiindumuseks, kuigi täielikult ma teda ei usalda põhjusel, et ta jättis mind maha päevapealt ühe telefonikõnega, pakkumata ühtegi mulle mõistlikku tunduvat põhjendust. Põhjus oli see, et ta meie suhte ajal alustanud suhet teise naisega (ja varjas meie mõlema eest fakti, et suhtles samaaegselt meie mõlemaga) ja kui see juhuslikult välja tuli, jättis ta mu maha. Uue naisega ta abiellus, sai lapse ja umbes seitse aastat hiljem nad lahutasid. Minu mure on see, et nädala pärast sõidan mehele külla, nädalaks, kuna tahan näha kas meie suhtest midagi võiks saada. Tema nägemine aga toob meelde valusad mälestused, sest ta uus naine helistas mulle toona ise ja rääkis pikalt-laialt kuidas see mees pole mind mitte kunagi armastanud kuna ta ei kavatsenud minuga kunagi abielluda, et olin talle vaid mugav asendus kuni ta leidis parema naise, kellega ta on lubanud abielluda jne. Kuigi tean, et ta rääkis neid sõnu mu eemalepeletamiseks, siis süüdistasin meest selles, et ta ei seletanud mulle midagi, ainuke põhjendus minu küsimusele oli, et sa olid nii kaugel (meil oli toona kaugsuhe, kuna ta töötas ka siis välismaal). Lisaks kartusele, et see mees mind polegi kunagi armastanud ja ei armasta ka praegu (vaid tahab olla minuga vaid seetõttu, et ta on hetkel üksik), meenuvad ka kunagi mehe päevikust loetud read (ta jättis oma päeviku sageli laua peale vedelema ja ükskord sattusin seda uudishimust lugema), kus ta kritseeris minu välimuse ja iseloomu puuduseid detailselt, kirjutades, et mul on need ja need vead. Kuna olen eluaeg oma välimuse tõttu tundnud alaväärsust ja kannatan madala enesehinnangu all (mu õed on välimuselt palju ilusamad ja juba lapsest peale tunnen end koledana, kuna peres kiideti ikka õdede välimust ja mind nimetati mustaks lambaks), haavas armastatud inimese tegelik arvamus mu välimusest mu enesehinnangut tublisti. Muidugi ei öelnud ta mulle kunagi ise, et olen kole, aga oma päevikusse kirjutas ta oma tegelikke mõtteid ja toona arvasin, et järelikult ta pidaski mind koledaks ja soovis minuga koos olla vaid seetõõtu, et parajasti polnud kedagi paremat. Kuigi praegu saame hästi läbi ja tema on suhtluses aktiivsem, huvitatum pool (saadab sms-e, helistab jne., ma iga kord ta sõnumitele ei vasta) ja tundub, et temale on hetkel meie suhte edasiarendamine intiimsemale tasandile tähtsam kui mulle, siis tunnen endiselt, et ei saa teda usaldada temaga seotud minevikuhaavade pärast. Kardan talle samas oma usaldamatusest rääkida, kuna siis peaksime rääkima valusatest vanadest teemadest ja ta kindlasti tunneb, et süüdistan teda. Samas pole hea rikkuda seda lühikest nädalat minevikuhaavadele soolaraputamisega. Teisalt, kui vaikin oma kahtlused maha, ei saa teda täielikult usaldada, ja tunneksin end temaga pidevalt valvel, kuna ei tea mis hetkel ta jälle mulle noa selga lööb. Mida te soovitaksite - kas üldse on mõtet intiimsemat suhet alustada inimesega, kellega aastakümneid tagasi lahku läksime ja kui jah, siis kas tugeva suhte loomiseks on vajalik käsitleda minevikuvalusid, öeldes, et püüan aja jooksul oma usaldust uuesti üles ehitada, kuid see ei juhtu üleöö ja lihtsalt ja vaid aeg näitab kas usaldus kasvab? Tahaksin temaga lähedasema suhte luua, kuna ta pakub mulle emotsionaalset toetust (meilide ja telefoni teel), kuid mu mure on, et saan tema käitumise tõttu jälle haiget. Samas saan aru, et 10-20 aastaga võib inimene olla täielikult muutunud ja ta ei pruugi enam samamoodi käituda, kuid ma ei suuda kunagi uskuma jääda, et ta mind armastas/armastab. Mu probleem on, et ma ei usu (ega saa kunagi uskuda), et ta mind armastab (ta alul üritas rääkida, et ta tunded on endised, kuid naersin ta kohe välja ja õnneks ta seda teemat enam pole üles võtnud, tunnetest ja romantikast me ei räägi). Kuidas oleks õige temaga suhelda kui kohtume ja veedame koos terve nädala - kas rääkida ausalt kõigest valusast ja rikkuda nö alustamine puhtalt lehelt või suruda vanad valud endast välja ja püüda teha nägu, et minevik on unustatud?
Arvestades minevikukogemust selle mehega, on teie kahtlused ja küsimused usaldusest täiesti põhjendatud ja mõistetavad. Iseenesest ei muutu ju teie tunded, samuti ei aita ka aastad, kui te pole saanud mehelt endalt kinnitust, et tema suhtumine teisse ja üldse suhtesse oleks muutunud. Ei aitaks ka vaid sõnad, vaid uus kogemus, et nüüd ongi päriselt teisiti ja ta on teie jaoks olemas, et te pole nö varuvariant ja just teie olete tema jaoks see ainus väljavalitu. Vaevalt, et ka ühiselt koosveedetud nädal annaks teile lõplikke vastuseid, kuid see on ju ikka midagi, mis võiks teid aidata lähemale otsusele, kas ja kuivõrd olete valmis teda rohkem usaldama ja uuesti suhtes olema. Usalduse taastumine ongi protsess ja oleneb paljudest pisiasjadest ja teist mõlemast. Usaldust ei määra mitte lubadused, vaid kogemus, et tema peale saab kindel olla.
Praegu on teil peamine küsimus, kuidas toimida, kui peagi kohtute ja ühiselt aega veedate. Minu lühike vastus oleks: kui soovite meelelahtust, siis pole mõtet vanu asju ja tundeid meenutada, kui aga soovite selgust saada, kas temaga alustada uuelt lehelt eesmärgiga luua lähedane, romantiline, aus ja avatud suhe, millest on emotsionaalset turvalisust ja usaldust ning ühist tulevikku, siis varem või hiljem tuleks rääkida ka minevikuvalust. Kõik oleneb sellest, mida ise ootate, mida seate eesmärgiks ja millist suhet soovite arendada. Kohtudes ei pea te ju kohe otsustama tuleviku üle ega ka selle üle kui intiimseks soovite nädala jooksul suhtes minna. Usaldage iseennast ja väärtustage seda, mis teile oluline on. Teil on õigus lihtsalt koosveedetud aega nautida, olla seiklushimuline ja avatud. Teil on ka õigus öelda mistahes hetkel, et te ei soovi suhet intiimsemas suunas arendada. Teil ei pea olema kaasas minevikuvari ja eeldus, et seda meest ei saa usaldada. Samas on loomulik, et te ei saa teha olematus seda, mis on olnud, mida tema päevikust lugesite ja teiselt naiselt kuulsite. Teie kogemus ilmselt on teinud teid ettevaatlikuks ja tundlikuks. On ju loomulik, et vajate seetõttu rohkem kinnitusi, et ta tõepoolest hoolib teist, et olete tema silmis imetlusväärne ja päriselt, mitte ainult meelituseks, et kiiremini suhetes intiimsusteni jõuda. Teie valus kogemus võib olla väärtuslik, et tunda ära see õige viis ja hetk ja just siis, kui teie jaoks on piisavalt kindlustunnet. Küllap tunnete ära, kas ta on oma arusaamades muutunud küpsemaks, kas näeb oma osa usaldussuhte kujunemisel, kas näeb vastutust selles, et suhe oleks vastastikku rahulolu ja kindlustunnet pakkuv.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
