Mu abikaasa on pärit perest, kus naised on alati olnud hästi iseseisvad, tublid. Ka mina olen harjunud olema iseseisev ning abi paluma siis kui on väga vaja, kuid mis puudutab peresuhteid, siis olen alati olnud sedameelt, et teineteist tuleb toetada, tuleb suhtuda võrdselt ning austusega.
Aasta tagasi sündis meie perre laps. Algul oli kõik kena, sest beebi oli oodatud. Kui aga tuli mehel taas tööle minna, muutus kõik. Mehe jaoks muutus töö kõige tähtsamaks. Kuna meie laps on olnud ka nn tissisõltlane, siis olen mina temaga kogu aeg tegelenud - öösiti, magama pannud jne. Olen tundunud, et kõik raskused ja kohustused on minu õlul, sest kodutöödes mees ei suuda kaasa lüüa, kuna ta on pärast 10-12h tööpäeva v'ga väsinud. Poes ta ei käi, süüa ei tee jne. Igal vabal nädalavahetusel põrutab abikaasa aga vanemate juurde, et seal puhata. Olen läinud loomulikult lapsega kaasa, et olla veidikenegi tema juures, tema lähedal (sest nädala sees sellist aega meil omavahel ei ole olnud). Vanemate juures aga sukeldub ta erinevates töödesse, et anda vaheldust oma igapäeva tööle. Mina olen ikka üksi rinnalapsega ning kuna ta on olnud ka nn tissisõltlane, siis olen pidevalt lapsega teistest inimestest eemal. Üksiolek minu jaoks on olnud pidev saatja. Laps väga kellegi teisega ka ei lepi, seega on ta minuga nonstop. See, et mul on puudunud mehe toetus ning igapäeva koorem on olnud minu kanda, on teinud mind:
*rahutuks
*ärevaks
*nipsakaks
*ma olen negatiivne
*väsinud, aga magada ei saa, on unehäired
*keskendumisraskused
*olen tujutu, seltskondasid väldin, hoian omaette
*söömishäired
*olen kaotanud huvi enda vastu
*ma ei suuda olla lapsele nii hea ema nagu tahaksin olla
*enesesüüdistus on kõrge
Julgen arvata, et mul on depressioon. Rääkisin ka mehele, et mind on viinud nii kaugele tema toetuse puudumine. Teda see ei huvita ning ütleb et olen mina kõiges süüdi. Tema ütleb, et ma pean end kokkuvõtma ning olema sama positiivne nagu olin ma enne lapse sündi. ta soovib, et ma oleksin:
*muretu
*positiivne
*värske
*easygoing
Aga ma ei suuda seda kõike teha! Ma olen aasta otsa magamata, ma olen kurnatud, meil puudub mehega lähedus ja romantika (ainult siis kui ma ennast talle nö kaela riputan, saan ma suudluse või embuse jne). Mees on sellest kõigest nii väsinud ja kolis välja. öeldes, et tema enam nii ei suuda. Ja tuleb tagasi alles siis kui positiivne aura kodus on taastunud.
Kuidas edasi? Kas jääda üksi ja saada terveks või vedada vägikaigast mehega? Kas ma tõesti käitun valesti kui ütlen, et mu mees on ka sellest olukorras veidikene süüdi ning ta võiks seda ka tunnistada? Või kõik ongi vaid minu süü?
Otsite vastust küsimusele, mis läks valesti ja kas teil on õigus, et ka mehel on oma osa selles, et teie suhe peale lapse sündi järjest pingelisemaks muutus ja teie teineteisest kaugenesite. Kahjuks on see teema tuttav paljudele väikelastega vanematele. Vanemaks olemine võtab suurma osa ajast ja energiast ning eeskätt sellel, kes on kodune. Nii ka teil – olete peamiselt lapse päralt, enamasti magamata ja ootate võimalust veidigi saada mehelt toetust, märkamist, mõistmist. Ühest küljest on loomulik, et teie peamine ressurss kulub lapsele, kuid sellega on kergem toime tulla, kui saaksite kasvõi aeg-ajalt võimalust end välja lülitada, iseenda jaoks aega ja muidugi võimalust olla ka mehega kahekesi. Õigupoolest see ongi sageli kõige raskem – leida aega teineteise jaoks, hoida tugeva ja toimivana paarisuhet. See on nagu vundament, millel pere püsib ja millele kõik muu toetub, positiivsust ammutab ja mis aitab ettetulevate raskustega toime tulla.
Aga jah, seda te ju kõike ilmselt ka teate. Nagu ka seda, et vahel võib kanduda varasemalt kogetu päritoluperest oma loodud perele. Nii võib ju olla, et teie mees mingil põhjusel pole saanud tunda, kuidas käituda isana, kuidas toetada oma naist, kuidas luua ja hoida emotsionaalset lähedust. Kuid vaatamata sellele, et me ei tea, mis mehele võib raske olla, et ta pigem tõmbub eemale ja otsib tööd ja tegevust kui on toeks teile, ei pea te loobuma sellest, et proovida oma peres siiski luua toimivat mees-naise suhet ja tasakaalustatud koormusega vanemate suhet. Kui preaguses pingelises olukorras midagi soovitada, siis loobuda nii enda kui ka teise süüdistamisest. Te pole kumbki süüdi selles, et ei osanud keeruliseks kujunenud olukorraga toime tulla, et tunnete puudust teise toetusest. Ka mehe vaatenurk võib ju olla selline, et naine ei mõista, et ta käib tööl pere heaks ja vajab vahel puhkust rohkem ega jaksa väsinuna töölt tulles pakkuda naisele toetust ja jagada koormust kodustes asjades. Ta pole ju pahatahtlikult otsustanud teid hätta jätta, vaid ta pole leidnud õiget viisi toimida tema jaoks uues olukorras. Sageli mehed tunnevadki end kõrvalejäetuna ja abituna, kui naine on lapsega enamus ajast hõivatud ja väga-väga lähedaselt soetud.
Kas oleks võimalik loobuda üldse süüdlase ja õiguse otsimisest ning püüda lihtsalt teienteisega rääkida, saada aru teineteise vajadustest, kuulata tõsiselt, kuidas kumbki end tunneb ja alles siis hakata otsima viise, kas saaks midagi muuta. On ju selge, et teie ei muutu positiivsemaks, rõõmsamaks ja lahkemaks, kui olete mehe toetuseta, läheduseta ning ega mees muutu teie suhtes tähelepanelikumaks ja pühendunumaks pereisaks kui ta eemal on.
Praegu oleks oluline, et suudaksite kasvõi veidi omavahel rääkida ja teha kokkuleppe, et ei püüa otsida süüdlast, vaid rääkida teineteisele, mida tunnete ja vajate ning püüate mõista. Vahel on siiski raske selliseid jutuajamisi teha ning seetõttu võib abi olla ka pereterapeudist. Soovitan ka vaadata meie kodulehel e-koolist üht teemat ja arutada nende teemade üle koos: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=1
