Tere. Eelmise nädala alguses oli mul kallimaga tõsisem vestlus, milles väljandasin oma rahulolematust selle üle, et ma tunne, et pingutan end ribadeks, et me suhtlusprobleemidest (aruteludest ja probleemidest rääkimisest said kiiresti tülid ja vaidlused) üle saaks, aga tema ei paista endale teadvustavat, et nendega tegeleda tuleks. Kui olid tülid, heitis ette, et need korduvad ja midagi ei muutu, aga ei tulnud mulle kunagi vastu, kui palusin ka temal näiteks kuskilt mingeid lahendusi otsida või mõne nõustajaga suhelda. See vestlus lõppeski sellega, et leppisime lõpuks kokku, millest alustame, millega tema esmalt tegeleb ja mida mina teen. Olin rõõmus, sest tundus, et tegime suure sammu. Vestluse käigus tunnistasin, et mul on väga raske niimoodi üksi nende probleemidega tegeleda, sest meie tulevik on nii ebaselge. See oli muidugi viga niimoodi öelda, ma tean. Emotsioonid tulvasid välja ja tunnistasin, et ma ei ole meile muid eesmärke või tulevikupilte loonud kui see, et tahaks lihtsalt õnnelikult koos olla ja kunagi (kunagi kauges tulevikus! mitte praegu ega ka mitte vaid paari aasta pärast!) ehk kokku kolida, sest olin väsinud sellest, et pidime oma koosolemise aega kogu aeg toakaaslaste jne järgi sättima. Mu kallim aga pelga sellist seotust ja vajab palju ruumi, st 4-5 päeva kuus iseendale (mida oleksin saanud talle ka alati anda). Ta ütles ka, et ei taha vastutust võtta, sest mis saab, kui lahku läheksime, siis on ebamugav periood, kus üks välja peab kolima. Mõistsin seda suurepäraselt, aga ma ei mõelnudki kokku kolida siis, kui me oma probleemidest üle pole saanud. Minu jaoks oli see lihtsalt lootus, et kunagi oleme oma asjad korda saanud ja meil on mingi...eesmärk. Vestlus lõppes üsna rahulikult, aga paar päeva oli kummaline tunne sees, vestlus ei sujunud eriti. Kuni ühel õhtul (kaks päeva päras seda vestlust) mind ootamatult maha jäeti. Ma ei tea täpseid põhjuseid, kuid ta ütles, et mõistis, et ei suuda mulle pakkuda seda, mida ma tahan ja seega on tal tunne, et kasutab mind ära. Lisaks ütles, et sai lõpuks aru, et meil on tõesti probleemid ja ta ei jaksa end sellesse suhtesse investeerida, sest kõik tundub nii lootusetu ja segamini. Samas ütles, et tahab minuga koos olla, aga lihtsalt see ärakasutamise tunne on nii tugev ja ta ei tea, kas saab sellest lahti. Et ta on vaja mingit suunda, kuhu see suhe minna võiks, sest ta kaotas selle suuna. Ta ei olnud varem tuleviku peale mõelnud, st kuhu see suhe jõuda võiks (olime koos napilt kaks aastat). Lohutasin teda, püüdsin seletada, et ma ei mõelnud seda kokkukolimise asja kui mingit dealbreakerit enda jaoks, et mul on ka aega vaja, et ma pole ka valmis...Püüdsin teda rahustada (mahajätmine toimus interneti teel, sest olime minu töö tõttu kuu aega kaugsuhtes olnud), aga ta nuttis nii metsikult ja paaniliselt, et mitte miski ei jõudnud temani. Andsin siis lihtsalt alla ja lohutasin teda...ja lasin end maha jätta. Pole temaga enam pärast seda suhelnud, aga kuna hing kripeldas ja oli raske lahti jätta, rääkisin meie ühiste sõpradega. Nüüdseks endine kallim läks nendega nädalavahetusel välja ja üks sõpradest olla (mitte minu palvel) püüdnud teda ümber veenda või vähemalt pikemalt mõtlema panna selle lahkumineku üle, aga mu eks oli öelnud, et see oli lõplik otsus ja ta ei kavatse ümber mõelda. Sain sellest aru, ilmselt ei mõtle keegi nii ruttu ega kergelt ümber, eriti võttes arvesse seda, et olime kunagi varem sarnase lahkumineku üle elanud (aastal 2013 pärast kaheksat kuud koos olemist). Mis mind aga šokeeris või pigem väga segadusse ajas, oli see, et ta oli sõbrale lahkumineku põhjusteks muud asjad andnud. Mulle rääkis sellest ärakasutamise tundest ja lootuse ning suuna kadumisest, sõbrale aga ütles, et oli nii kaua püüdnud mind enesekindlamaks muuta, aga see ei olnud kunagi püsiv (tunnistan, et mul on sellega probleeme, aga võttes arvesse, et mu endine jäi mulle teistega flirtimisega vahele ja ei olnud näiteks komplimentide või kiitustega eriti lahke, siis ma ei suutnud näha, kuidas ta oleks mu enesekindlust tõsta püüdnud). Lisaks rääkis ta, et see suhe ei teinud teda õnnelikuks (mulle rääkis paar päeva enne lõppu vastupidist) ja tema vedas seda suhet üksi (ja mind enda järel) ja lõpuks väsis sellest ja pidi hakkama enda peale mõtlema. Olen samamoodi segaduses, sest mina tundsin pidevalt, et mina püüan seda suhet kuidagi paremaks muuta (püüdes probleemidele lahendust leida jne) ja et tema on passiivne pool... Mõistan, et kumbki pool võib asja enda mätta otsast näha ja kuna kallimal oli alati raskusi enda avamisega, siis võib-olla olingi terve aja teadmatuses ja pimeduses olnud, aga mul on raske mõista, miks ta mulle teised põhjused ütles? Või on need sarnased? Mulle tundus, et see "versioon", mis ta mulle rääkis, oli selline, mis andis mulle lootust, et see "ärakasutamise tunne" on mööduv ja et vaja on vaid lootust ja mingit suunda. Võib-olla tahtis ta mind lihtsalt julmast tõest säästa ja ei öelnud mulle tõelisi põhjuseid, aga kuna ta oli mahajätmise ajal nii murtud, lohutamatult nuttev ja segi, siis ma ei tea, kas sellise seisundi ajal saab mingeid valesid välja mõelda. Ma ei looda enam, et me kunagi koos oleme, aga kuna ta oli mulle kõige lähedasem inimene, siis sooviks kas või aastate pärast kuidagi sõpradeks jääda. Nüüd aga tunnen, et ei suuda teda usaldada, kui ta ka sellises olukorras ausaks jääda ei suutnud. Mis võib olla selle põhjuseks, et mulle öeldi ühed põhjused, sõbrale teised? Kas tollest ärakasutaja tundest, mida ta mulle suurima põhjusena märkis, võib tõesti ühe päevaga saada tunne, et mina olin kõiges süüdi ja et tema pingutas üksinda?
Lisan igaks juhuks, et kuna ma ei saanud lahkumineku ajal suurt midagi küsida ega ole ka hiljem temalt ühtegi selgitust saanud, siis ma pole kindel, kas see ärakasutaja tunne tekkis ikka sellest, et ta pole valmis kokku kolima ja tundis, et mina seda ainiti ootan (kuigi tõesti, ei oodanud ega tahtnud teda kuidagi survestada), aga see tundus lihtsalt mulle loogiline põhjus olevat.
Huvitaval kombel olen ise oma viimaste aastate elusündmuste ja suhete taustal just sellele mõelnud, et kui keegi lõpetab suhte, siis kui tihti ta toob ära oma partnerile tegelikud põhjused. ja tundub, et mitte liiga tihti.
Pikaajalise suhte lõpetamise põhjuseks ju on ikkagi see tavaliselt (kui tegu pole mingi väga ilmse põhjusega nagu alkoholism vmt), et jõutakse selgusele, et see inimene "pole päris see", kellega oma rada jäädavalt siduda. Millest see "pole päris see" koosneb, on keeruline ja hõlmab paljusid komponente ning võib-olla polegi sõnadesse pandav. Samas aga on selge, et inimlik suhtumine ja kaastunne oma mahajäetava kaaslase vastu on olemas ning seetõttu tuuaksegi põhjusena midagi sellist, mis on justkui mahajätja enda sisemine probleem, kuid mitte tema kriitiline vaade mahajäetavale.
See on loomulikult keeruline situatsioon, sest tõepoolest, teisalt justkui oleks ausus kõige parem ja õigem asi kahe inimese vahel, kes on selle hetkeni olnud lähimad teineteisele ja siis tekib vastuolu puhta ja julma aususe ning delikaatsuse printsiipide vahel. Mõlemad neist printsiipidest on ju justkui head ja õiged, eksole? .
Raske öelda, kas teie puhul võis ka see asi olla nii, aga tundub võimalik. Samas inimlik hoolimine ja terav tunnetamine, et ta teeb sulle ju halba oma otsusega, ajasidki teisalt ta nutma ja segi.
On väga huvitav, mida Perekeskuse profid arvavad.
Täitsa võimalik, et oli nii, aga minu jaoks on seda kummalisem, et kui me 2013. aastal lahku läksime, siis tegi ta just vastupidi, ütles lahkumineku käigus ja pärast seda julmemaid asju, et ma lahti laseks ja enam midagi ei loodaks, ja see õnnestus, sest tema hilisem soov uuesti üritada tuli mulle üllatusena. Võib-olla kasutas siis seekord lihtsalt teistsugust strateegiat... ei tea. Isiklikult oleks arvanud, et teist korda lahku minnes oleks ta minuga veelgi konkreetsem ja lõplikum olnud, sest selline "tahan sinuga tegelikult koos olla, aga see tunne ei lase" paneb ju mõtlema, et noh, tunded mööduvad ja asju annab selgeks rääkida. Ei tea, äkki ta ei mõelnud lihtsalt enne piisavalt hästi läbi, mis ta öelda tahab ja kuidas see mulle kõlada võib.
Lahkuminekuid on erinevaid, kõik need ei pruugi olla rasked, kuid enamasti on suhte lõpp siiski väga valus kaotus. Tunnetesegu, mis ses olukorras tekib, on sarnane leinale – me leiname oma suhet.
Teie murrate pead selle üle, mis täpsemalt viis teie partneri otsuseni lõpetada suhe, kaalute variante, mõtlete sellele, mis kõik teie suhtes kunagi oli ja kuidas on nüüd. Iseenesest on see mõttesegadik loomulik: meil on raske leppida juhtunuga, kui me ei mõista, miks see juhtus, kuidas sai üldse võimalikuks, ja milline oli kellegi osa juhtunus. Aju ei saa enne rahuneda, kui selgus majas, sest ajul on püüd lõpetatuse poole. Paraku ei ole meil alati kõiki vastuseid, see jätab asjad lahtiseks ja arusaamatuse tunne ning valu ei taha taanduda.
Suhte lõpp ongi ka seetõttu keerukas, et suhe on kestes justnagu peeglis: kumbki tunneb, et armastab, kumbki eeldab teiselt armastust, hoolimist, tundlikkust ja seni, kuni suhe toimib, ongi see nii. Kui suhe ühepoolselt ja ootamatult lõpeb, seisab see partner, kes oleks soovinud suhet jätkata, justkui tühja peegli ees: partnerilt ei peegeldu enam armastust ja see tundub esialgu täiesti arusaamatu. See on olukord, kus tundub, et juhtunuga on võimatu leppida, tunded on rasked ja segased, on palju mõtlemist selle üle, miks just nii läks, kas oleks saanud teisiti, kes on süüdi, äkki saab veel midagi parandada jne. Enne kui olukorra mõistmiseni ja sellega leppimiseni jõutakse, käiakse tihti läbi ka masenduse ja lootusetuse aeg. Kõlab ehk karmilt, kuid läbitöötamata tunnete eest pole kellelgi pääsu. Parem nendele siis kohe otsa vaadata, sest põgenemine on ajutine lahendus.
Nii võiks esimene asi, mida enda heaks saate teha, olla iseenda vastu mõistev, aktsepteerida oma tundeid, öeldes endale, et kõik see, mis teiega praegu toimub, kuulub elukriisi juurde, selle läbimine võtab aega, kuid see on kindlasti läbitav. On hästi tähtis, et teil oleks selles olukorras ka kellelgi toetuda, olgu nendeks siis sõbrad, mõni hea kolleeg või vanemad. Kui lähisuhe on äsja lõppenud, tuntakse puudust turvatundest, toetusest ja mõistmisest – üldse kõigest sellest, mida lähisuhe seni pakkus. Seetõttu on väga tähtis end mitte üksinda jätta – raskes situatsioonis on toetavate sõprade toel toime tulla veidigi hõlpsam.
Kui seniselt partnerilt vastuseid ei ole võimalik saada, peate need ise välja mõtlema, või leppima sellega, et neid ei ole. Tõsi on ju ka see, et igaühel on inimlik õigus lahkuda suhtest, mis ei rahulda. Kui olete oma valust läbi läinud, võtab elu jälle rõõmsama ilme ja loodetavasti saate järgmisesse suhtesse siseneda küpsemana, targemana, kogemuse võrra rikkamana. Ja kes teab, ehk on kunagi võimalik selgemaks rääkida ka nüüd juhtunu ja saada vastused.
Soovin teile kannatlikkust ja jõudu.
Saan aru, et lahkuminekud on osa elust ja mõistan, et igaühel on õigus suhtest välja astuda. Ma ei mõista oma eksi hukka selle eest, et ta sellise otsuse tegi, süüdistan kõiges ennast, sest sõpradele rääkis ta ju sellest, kuidas tema üksi kõike tegi ja mina järel lohisesin. Järgmisesse suhtesse ei julgegi ilmselt kunagi astuda, sest mulle jäi mulje, et mulle valetati lahkumineku ajal kõige kohta, võib-olla siis ka terve suhte ajal. Ei taha end enam lolliks teha.
Jah, selline tunne, et ei jaksa rohkem haiget saada on loomulik, kui suhe lõpeb. Usaldada taas kedagi - see nõuab kõigepealt usalduse taastamist iseenda vastu ja eneseväärtuslikkuse tunde taastamist. Suhte lõppedes, kus lõpetamise initsiatiiv on tulnud teiselt, tekib paratamatult küsimärke enda kohale ja võimaliku uue suhte loomise kohale. Üldisemalt on nii, et kui inimese enda usk endasse, usk iseenda väärtuslikkusesse on piisav, on kõikide elus ettetulevate kaotustega kergem toime tulla. Kui me ei kuulu enam oma armastatuga kokku ja pole enam tähtsad tema jaoks, siis peaks püüdma taastada seda tunnet teisel viisil. Et kuigi ma ei kuulu enam selle juurde ja pole enam sellega koos, kellega sooviksin, siis siiski ma kuulun kuhugi (sõbrad, kolleegid, vanemad, trennikaaslased) ja olen tähtis teistele, suudan neid usaldada ja nemad mind. Kuuluvuse ja väärtuslikkuse tunne on vaja taastada, hea, kui olete sellest teadlik.
Eelkõige on praegu see aeg, mil on vaja oma tunnetetulvast selgineda, ja loodetavasti - siis, kui süda ja mõistus jälle harmoonilist koostööd teevad - saate teha selgeid, just teile vajalikke ja sobilikke valikuid elus, sh partneri osas. Valus kogemus, mis teil nüüd on, ei tundu väärtuslikuna (või kasulikuna) enne, kui olete oma valust läbi tulnud. Siis tekib ehk ka veidi teisi vaateid.
Hea, kui teil on keegi, kellega oma praeguseid mõtteid ja tundeid jagada. Soovi korral saate kaaluda ka nõustamisse pöördumist.
Ütlen siis ka veelkord sõna sekka .
Mulle tundub, et teema tõstataja ei jäänud esimese vastusega rahule, sest lootis konkreetsemat ja detailsemalt analüüsivat vastust. Seda aga ilmselt pole võimalik tehagi tegelikult, sest olla objektiivne ühe poole info alusel on pea võimatu.
Lähtuda tuleb jah sellest, et teine pool on oma otsuse teinud, see on valus reaalsus, aga sellest tuleb lähtuda. Ja vastuseid sealt naljalt ei tule, neid võib-olla ei olegi ka tema peas, vähemalt sellisel kujul formuleerituna nagu sina sooviksid saada. Ta on ka segaduses ja emotsioonid on ilmselt üleval ning kui küsid otse, et miks sulle oli üks põhjenbdus ja sõbrale teine, siis see on arvatavasti tajutav privaatsusse tungimisena, vahele jäämisena ja rakendub soov ennast süüdlasena mitte tunda veel rohkem kui seni. Ning siis võib vastuste saamine ka mingi aja möödudes olla veel rohkem raskendatud.
Oks, ma olen ise mitmeski mõttes samas seisus olnud kui sina praegu (ma olen küll meessoost ja sina vist naine?). Ainus võimalus ongi iseendaga tegeleda. Kõige karmim on jõuda otsusele selles osas, kas eksiga üldse enam suhelda või oleks parem nii tema isik kui kõik selle katkenud suhtega seonduv oma mõtetest proovida välja lükata. Iga suhtlus ju võib taasluua soovi midagi taastada siiski, sest laialiminek tundub "mõistlikult mõeldes" olevat lihtsalt üks suur eksitus. Ja siis pettud ja saad haiget, võib-olla korduvalt, kui ikka ja jälle adud, et teises pooles pole seda taasalustamise ainest, küll aga on mõnes näiteks soov tunnetada seda vajadust sinu sees. Ja seda soovi ta ju ei tunnista, endalegi mitte. Keeruline, jah on. Pragmaatiliselt on ilmselt kõige tulutoovam see asi seljataha jätta ning tegutseda just selliselt nagu Meelike Saarna soovitab.
Ei jäänud rahule seetõttu, et tean, et lahkuminekud, eriti ühepoolsed, on rasked ja tuleb endale keskenduda, seega see info oli minu jaoks ebavajalik, lihtsalt selle segaduse lahendamine minu sees tundus ka mõistlik, osana sellest eneses selguse leidmisest jne. Mõtlesin, et äkki on minu küsimustele mingi seletus, äkki tahavad paljud lahkuminejad sõpradele muljet jätta, et nemad andsid suhtes endast kõik ja teine oli see "paha", kuigi tegelikult mindi lahku nii-öelda sõbralikult (st lahkumineku ajal ei olnud kummalgi mingit vihatunnet või süüdistamist). Aga järelikult olingi siis mina kõiges juhtunus süüdi ja tajusin kõike valesti.
Ma olen teise poole otsust aktsepteerinud ja ei looda, et ta ümber mõtleb, ei ole ka temaga enam kontakti otsinud (üks kiri oli, kuhu panin enda välja ütlemata jäänud mõtted, lohutuse ja vaatenurgad, aga sellele vastust ei palunud ja lubasin endale, et see jääb viimaseks kontaktiks minu poolt) ega vastuseid luninud. Võtan seda vastuste erinemist praegu lihtsalt tõsiasjana, et olin rumal ja uskusin valesid, mis mulle räägiti. Kuna meil on ühine sõpradering (minu jaoks ainus sõpruskond) ja tema kolib lähiajal kahe minu lähedasema sõbraga sealt seltskonnast ühe katuse alla (nagu ikka sõbrad korterit jagavad), siis ei ole see "täielik väljalükkamine" eriti reaalne. Oleks siis, kui lõpetaksin sõpruskonnaga läbikäimise, kuid siis ei jääks mu ümber enam kedagi. Endise kaaslasega ma tõesti enam kontakti ei otsi, aga paratamatult on ilmselt nii, et kui käitun vastavalt juhistele ja püüan sõpradega aega veeta, et paraneda, puutun mingil määral kokku ka temaga, kas satume ühte seltskonda või mainivad sõbrad tema nime ja tegemisi või uusi suhteid jne jne.
Kindlasti ei olnud sina kõiges süüdi, kunagi ei ole asjad niimoodi. Pigem ei tasu üldse süüdlast või süüd kui niisugust otsida ja selle üle liiga palju juurelda. See, et lahkuminejad tahavad sõpradele muljet jätta selliselt, nagu arvad, ongi nii muidugi. Inimene näeb ikka vigu teises, see ei pruugi olla teadlik poriga loopimimne endise kaaslase pihta, nii ka ei tasu võtta.
Sa, Oks, tundud tubli olevat, mõistlikud mõtted! Soovin sulle igatahes edu sellest asjast ülesaamisel ja edu uute radade leidmisel elus.
.