oleme mõlemad abikaasaga 50-60 aastate vahel ja olen mures meie abielu pärast . Viimase 2 aasta jooksul on palju arusaamatusi suhtes. Oleme abielus 15 aastat. Meie hooldada on abikaasa ema. Kõik organiseerin mina, tunnen, et hakkan väsima. Kui abikaasale räägin, et mul pole piisavalt tuge temapoolset, siis tunneb ta , et süüdistan teda. Minu jaoks on see normaalne, kui räägitakse ja tuntakse huvi teise poole tegemistest-tööst. Olen teda kallistuste ja suudlustega tööle saatnud ja kui endal lühem tööpäev või vaba, siis samamoodi ka kodus vastu võtnud. Ka heidab ta ette et olen kogu aeg tööl ja ta peab mind ootama. Meil ühiseid lapsi pole, küll on minul tütar ja poeg, kes alati ootavad meid külla, kuid ta ei taha viimasel ajal kuhugi tulla. Müts maha oma abikaasa ees, ta ei käi kusagil teiste naistega ja ei keela ka mul minna kuhugi. Kui pakun ideid välja , et kuhugi minna, muretseb ta oma ema pärast esmalt, mitte et me saaksime koos olla. Ma ei tea, vahel on tunne olnud , et tuleb lahku minna, printisin isegi lahutuspaberid välja. Tunnen nii üksi kõige keskel. Küsisin ta käest, kuidas sa sõnastaksid hoolivust minu suhtes, tema vastupidiselt , et rääkida arvas, et tahan teda muuta ja süüdistan teda. Olen nõutu.
Jah, ikka juhtub, et kummalgi on omad mured, aga keerukaks osutub seda teiseni viia sel moel, et teine ennast süüdistatuna ei tunneks. Selles olukorras on tavaline, et pärast mitmeid proovimisi ja sama tulemust tekib suhte sisse pikapeale vaikus ja üksindus ning kummalgi on raske astuda suhet päästa võivat sammu teise poole.
Kooselus on aga kummalgi lausa kohustus enda eest seista - sest kui ühe vajadused jäävad tagaplaanile, siis on suhte tasakaal kerge paigast nihkuma. Suhte seab ohtu nii see osapool, kes loobub enda vajadusi selgitamast, kui ka see osapool, kes oma vajadusi peale sunnib. Sama loomulik kui enda vajaduse eest seismine on aga ka kohustus teist kuulata, ja kuulata ja rääkida tuleks teineteisega seni, kuni tekib mõistmine ning arusaam. See nõuab pingutust, aga kui teil kummalgi veel jätkuvalt on tahet oma suhet tasakaalustada, siis ehk olete nõus ka tegema selle pingutuse.
Ehk oleks vaja suhtes püüda kõigepealt taastada dialoog, olukord, kus kumbki kuulab ja kumbki räägib. Kui suhtes on juba palju rahulolematust, siis asendub dialoog tihti kahe monoloogiga - see on olukord, kus kumbki on rahulolematu oma valu ja probleemide sees, kuid kuna oma valu on juba palju kogunenud, siis on raske oma valu kasvõi ajutiselt kõrvale lükata, selleks et mõista teise tundeid ja muresid.
Kõige riskivabam viis rääkida keerukatest asjadest teist riivamata on olla enesekohane ja hinnanguvaba, valmis kohe astuma sammu tagasi, kui teine end siiski riivatuna tunneb. Ma ei oska aimata, kas olete püüdnud rääkida viisil: mina soovin, mulle sobiks, mina olen mures, mul on ettepanek... Kui hakkame rääkima sellest, mida teine peaks tegema teisiti või mis ta ehk valesti on teinud, siis ta võib tõesti tunda end süüdistatuna ning sellena, keda tahetakse muuta (kuna ta on ilmselt keegi, kes on teinud asju valesti).
Kindlasti peaks looma olukordi, kus mehel oleks mugavam rääkida, mis tema arvab, vajab, ootab. Vastastikkuse süüdistamise asemel on mõistlik teha ettepanekuid, esitada palveid. Kindlasti tuleb kasuks püüd olla kannatlik ning püsida täiskasvanu suhtetasandil, kuhu kuulub kannatlikkus ja rahu, mõistvus, vahetegemine enda ja teise tunnete vahel, oskus mitte nakatuda teise tunnetest. Seda kõike teile soovingi.
Võite ka kaaluda nõustamisse pöördumist, nõustaja üks oluline ülesanne on taastada katkenud dialoogi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
