kirjutan siia, kuna ma ei suuda seda meeleheidet ja kibestumust isegi sõbrannadele rääkida, piinlik on. ma olen 40a naine, elan elukaaslasega (10a koos) üürikorteris, lapsi minul ei ole, aga mehel varasemast kooselust on. ma süüdistan viimased 2-3a meest, et ta on minu elu ära rikkunud (jaa, olen teadlik, et kui ka rikkus, siis ise lubasin, aga ma ei näe endal süüd, kuna ma olin tema jaoks nö olemas, meil oli hea), ma süüdistan teda ja laiali ma minna ei suuda. ma lihtsalt ei julge minna laiali, kuna mul ei ole mingit tugivõrku ja ma ei suuda ise elukulusid maksta. mees ei tea, millises mahus ma teada sisimas süüdistan ja kuidas kohati vihkan. pealtnäha käitun armastavalt-hoolivalt, muidugi on ka tülisid, aga tema peale ma ei ole kibestumust valanud. ma olengi selline vaheldumisi klammerduv-armastust otsiv ja siis eemalehoidev, kuna kibestumus mu sees sunnib mind eemale ja siis ehmun, kuna arvan, et eemaletõmbumise tõttu jätab mu maha ning otsin lähedust taas. mul on selline tunne, et mees kasutas mind ära - me hoolitsesime koos tema lapse eest, ei muretsenud omale last, kuna mehe lapsel oli kogu aeg midagi vaja... nüüd (sest eks ajapikku on suhe veidi leigem ka) ma olen mures, et kui läheme laiali, siis ma olengi üksik, lastetu, vaene naine, see tõdemus on minu jaoks nii kohutav, et ma soovin surra, kui see meelde tuleb. ma ei nuta taga lapsi, vaid eriti just et olen vaene. raha olemasolul saaks nt lapsendada, päris 40+ üürikas elajale last ei anta. ma vihkan ennast ja vihkan meest, et lasin niimoodi elu mööda. ma ei näe absoluutselt, kuidas ma saaksin kokku raha, et oma elamine osta ja lapsi mul ka enam ei tule, kui tuleks, siis vaid selle mehega, kuna uue tutvumise ja lapse hakkamapaneku peale võõra mehega kuluks ju aega ja seda aega minul ei ole. sama mehega last teha ma ei saa - ma ju süüdistan ja vihkan teda tegelikult.
Tunnete suurt kurbust, sest teile ei meeldi see, kuhu olete oma elus 40 eluaastaga jõudnud. See ei vasta üldse teie ootustele. Süüdistate olukorras oma elukaaslast.
Kahjuks ei ole mul võimalik ära võtta teie valu. Ei ole mul ka võlukeppi, millega 10 aastat tagasi keerata. Kirjutan pigem mõned oma mõtted, mis tekkisid, kui teie kirja lugesin.
Kiasmas, Helsingi nüüdiskunsti muuseumis, on videoinstallatsioon, kus kujutatakse Michael Jacksonit, kes tuli tagasi, et oma austajatega kohtuda ja neile mõned soovid edastada. Muu seas mainib MJ ka, et iga inimene elab oma n.ö. LUGU. Iga valik, mille elus teeme, mõjutab seda lugu ja selle käiku. Me teeme valikuid iga päev, iga tund ja minut. Selles loos ei ole ainuult saavutused vaid seal on ka emotsioonid, värvid, seiklused, eriti inimesed meie elus ja mitte see, mida me oleme saanud vaid see, mida me oleme andnud. Tõmmake paberile pikk katkematu joon kui elu, mis algab nulliga ehk sünniga ja jõuab aktiivsete otsuste tegemise ikka 20 eluaasta paiku. Märkida võiks ka pensioniea alguse ehk 65nda sünnipäeva, mis tähistab aktiivse tööeluperioodi lõppu, peale mida jääb loodetavasti veel rohkemal või vähemal määral aastaid, et vanaduspõlve nautida. Tehke nüüd sellele joonele täheke 40 sünnipäeva juurde, märkides niiviisi oma asukoha. Nüüd saate vaadata tahapoole, mis sinna on jäänud. Millised valikud ja otsused viisid teid sinna, kus te parasjagu olete. See on midagi, mida ei ole võimalik muuta. Kui vaatate ettepoole, siis see on midagi, mille osas saate teha otsuseid, millega rahul olete. See sõltub teist. Jah, teie valikutes ei ole ehk nii palju võimalusi kui 20 aastat tagasi, kuid kui kulutada kõik need ülejäänud 25 aastat aktiivset ja elujõulist aega vihkamise ja süüdistamise peale, on ees ootamas toepoolest nukker ajajärk. Teie ise saate luua oma elu LUGU.
Vihkamine on tihtipeale emotsioon, mille all on palju teisi tundeid. Vihatunne on nagu kaitsekilp haavatavuse eest, kaitsekilp, et mitte näha veelgi sügavamale. Ehk on võimalik koos elukaaslasega arutada, kuhu poole te liikumas olete. Millised võiksid olla teie soovid ja ehk on ka elukaaslasel oma nägemus ja ideaalpilt oma tuleviku suhtes. On ju ka mingi võimalus, et kui te mõlemad oma ideaalpildist räägite, siis ehk need visioonid mingil määral kattuvad ja vihkamise all olevad tunded saavad väljendatud ja kes teab, ehk saate selle tulemusena siis mingeid oma tulevikunägemusi koos realiseerida.
Soovin teile kõike head!
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
