See on lause, mida mu mees ikka ütleb. Täna oli nii, et tulen peale tööd koju. Poiss jäi lasteaias palavikku, tüdruk saabus koju tema oli koolis kahe saanud. Mõlemad on sellised virilad. Ma siis proovin lohutada üht ja tohterdada teist. Tuleb mees koju, passib niisama köögis ja loeb lehte. Küsides, millal süüa saab. Küll vahel saab mõõt täis!!!! GRRRRRRR...
Tõesti vahel on tunne, et kõik asjad jooksevad kokku ning partner ei mõitsa meid ÜLDSE! Sellisel puhul võiks rääkida oma tunnetest. Me ei ole üliinimesed, kes saavad kõigega üksi hakkama ja igaüks meist vajab tuge. Teised inimesed sageli aga ei tea, et mis toimub meie sees.
Paljud probleemid tekkivadki sellest, et pisiasjad kuhjuvad ning mingil hetkel saab mõõt täis ja purskame. Samas teine inimene näeb ainult tunnete jäämäe tippu ja seda, mis on just aset leidnud (mitte meie rasket päeva). Sellisel juhul on hea öeldagi, et "Lapsed on haiged ja kogu mu aeg on läinud nende tohterdamisele ning pean veel Egle linad ära vahetama. Ma olen väsinud ja ei jõua täna sooja õhtusööki teha".
Oma vajadustest teistele teadaandmisest on räägitud siin samas alafoorumis Reena tõstatatud teema all: Mida teha?
100 protsenti nõus Lianega. Eriti ohtlik on see purskumise teema meie kinniste eestlastega, kes kannatavad ja kannatavad ning oma muresid endale hoiavad kuni lõpuks plahvatavad nagu liiga täis pumbatud õhupall. Ja tihti on siis see pall muresid juba NII täis, et terve suhe katki lendab. Ja pärast seda kokku lappida on juba palju raskem.
Nii et ütle mehele, et probleemidega aegsasti tegelemine tuleb talle endalegi pikas perspektiivis suureks kasuks!
Olen ka seda meelt, et miks oodata, et ehk teinepool ise õhust aimab, et su päev on olnud raske. Ja see pole üldse mõeldud nüüd teemaalgataja süüdistamisena, vaid ikkagi on vaja rääkida-rääkida...Mina ütlen küll mehele, et laps on väga viril olnud, mina kohe mitte ei jaksa süüa teha, panen kas vorsti ahju või tood hoopis kiirtoitu. Seda küll mitte rohkem kui korra kuus Aga milleks oodata, et teine ise õhust tajub, suu on olemas, jutud olgu ikka räägitud.
Kummaline on see, et meie naised peame rääkima aga näed mehed ei märka küsidagi. Üldiselt on rääkimine hea aga mina vahepeal siis rääkisin koguaeg mis mind häiris- tulemust ei kuskil. Õigemini veidi nagu on võtab vahel ise süüa kui koju jõuab. Samas suurem osa juttu läheb minu arust kõrvust mööda. Tore suhelda, räägin küll mis vaevab - saavutus see, et lisaks väsitan vaid suud.
Hmm... eks ta nii ikka ole jah, et naised räägivad rohkem oma tunnetest ja sellest, mis neid vaevab. Mehed peavadki seda minu arust n-ö naiste reaks. Meie peres on see aga hoopis teisiti. Nimelt olen mina see kidakeel ja mees siis võtab aeg ajalt mind ette, et miks ma ei räägi talle, mis ma mõtlen jne. Olen kasvanud lihtsalt perekonnas, kus tunnetest ei räägitud ja seetõttu on minu jaoks see nii raske. Kuid ma vaikselt õpin Tavaliselt ongi nii, et ma surun kõike endas olevat nii kaua alla, kuni plahvatan. Siis ei saa enam keegi aru (k.a mina ise), mis selle orkaani põhjustas.
Kindlasti on küsimus ka selles, kUIDAS rääkida, et teiseni sinu jutt üldse jõuaks. Minu sõbranna tänitab mehe kallal pidevalt, et too ei kuula teda üldse ja ta tunneb end nii halvasti. Sellisel juhul on ju loogiline, et mees paneb kõrvad kinni. :rolleyes: Vot. sellised mõtted tulid praegu.
vat selline mees on täiesti out, kes üldse ei mõista naist. esimese pauguga mina ütleks kohe sellisele et kel janu sel jalad aga see võib hoopis paksu verd tekitada.
Meest võiks innustada hoopis ise süüa tegema, kiites et mehed paremad kokad ja uurides, mehelt, et mida tema maitsemeeled täna sooviksid, et järsku vaja poest midagi tuua ?
samas alati on võimalus poest valmis sooja toitu osta.
aga meestel ei tohiks küll niimoodi pähe lasta istuda.
Aga milleks oodata, et teine ise õhust tajub, suu on olemas, jutud olgu ikka räägitud. 
Tavaliselt ongi nii, et ma surun kõike endas olevat nii kaua alla, kuni plahvatan. Siis ei saa enam keegi aru (k.a mina ise), mis selle orkaani põhjustas.