Tere!
Minu mure on järgmine. Kolm kuud tagasi tutvusin mehega, kes täiesti juhuslikult sattus minu ellu, tulles minuga juttu tegema ühel üritusel.
Sellest hakkas pall veerema, kohtusime ka järgmisel päeval ja nii see alguse sai, kuna tegemist on väga erinevate inimestega siis esitasin küsimuse, et mida sa minus leiad/näed tema lööklause oli, et näeb minus oma tulevikku ja nii me liikusime tasapisi edasi, päev-päevalt muutus asi tugevamaks ja kindlamaks ( olles ise 1,5a tagasi lahku läinud, olin ma väga ebakindel kõiges ) ning eirasin tundeid ja märke mis viitasid armumisele, jah see tabas mind...
Mõned nädalad tuttavad olnud, saabus ka päev mil tema koju esmakordselt sisenesin ( elas ta emaga ) kõik tundus ilus-kena, naeratav ema võttis mind kenasti vastu, õega kohtumine oli sama, meid kutsuti lausa tuvikesteks ja tundus, et neil kahel oli hea meel, et perepoeg on kellegi leidnud.
Kuna meie suhtes oli vahemaa, siis käisin mina enamasti tema juures, olles seal kas nädalavahetused või mõned päevad pealegi, maksimaalselt 4 päeva paigal. Õde elas tal eemal ja käis seal kodus nädalavahetusteti ( õega kokku puutunud 3 korral, minimaalselt ). Põhiline kokkupuude oli emaga, kõik tundus alguses hästi olevat, tere-head aega, hommikukohv ja mõned sõnad juttu selle kõrvale ( pere oli minu perest väga erinev ja kohanemisega mul oli raskusi ).
Mehe endaga aga oli väga soe, lähedane, hellust ja hoolivust täis suhe, me ei suutnudki olla teineteiseta jne, nagu ikka vastarmunutel ( mees muidu väga mehine ja haritud, tõsise olemisega ja pühendunud ) minuga koos aga oli palju rõõmu ja naeru ja tibake olime kui lapsed...
Siis mingi hetk, nüüd mõned nädalad tagasi hakkasin tajuma tema ema juures kuidagi külma suhtumist, ei tere-head aega, kui üritasin juttu teha pomiseti midagi ülevalt alla vaadates vastu ja kõik. Mainisin enne selle märkamist juba mehele, ettehoiatavalt, et olen kuulnud kuidas emad ja õed võivad armukadedad olla, aga tema naeris mu üle, et see pole võimalik ja seda ei ole meie peres, ise tajusin aga samas vastupidist nädalake peale seda jutuajamist. Elasime taas rõõmsalt edasi kuni hakkasid meie rõõmupäevad taanduma, me ei suhelnud enam nii nagu varem, vahemaaga suhtes on ju telefon ja internet need 2 olulist asja, jäid ära head ööd musid ja tere hommikust musid sõnumid, minu kirjadele kas vastati napisõnaliselt või ei tehtud seda üldse, tundsin kuidas olen talle kui mingi tüütus ja tajusin ta nähvamisi jne, samas ta ütles, et igatseb ja varsti näeme ( tal oli töö pärast kiired ajad ja ma arvasin, et see on põhjus )
Mida aeg edasi, seda külmemaks asi läks ja hakkasin põhjuseid otsima/nuruma, millele vastati Musi kõik hästi, varsti näeme... Üks õhtu üllatasin teda minnes ta töö juurde, et tere öelda, sisimas soovisin, et ta ütleb jää ööseks, aga sisse astudes tabas mind üllatus, tema näoilme oli '' mida kuradit sa siin teed '' ja küsimus, et kas sa jääd siia? Ei, tulin vaid tere ütlema, sellega rahunes ja oli nagu tema ise...
Mõned päevad peale seda kutsus ta mind Jaane koos veetma, oleme vaid teineteisele ja loomulikult ma läksin, kohale jõudes võttis mind vastu külm ja kalk mees, OK vb on ta väsinud, ta oligi väsinud, ta ei teinud 2 koos oldud päeva peaaegu muud midagi kui vaid magas ( nüüd mulle tundub, et põgenes sellega probleemi eest, et hakkan küsimusi esitama ) lasin tal olla, sest ma tundis tema lähedusest rõõmu, kuigi ma olin ju tegelikult üksi, seda sooja armastavat mees enam polnud...
Pidime olema 4 päeva koos, aga teisel päeval ma murdusin juba hommikul, ei suutnud sellele vastikule kaugusele vastu panna ja ütlesin, et lahkun, millele vastati OK ja kui ütlesin, et kui sa nende päevadega tahtsid mulle selgeks teha, et ma ei kuulu su ellu, siis on see mulle väga selge, millele tuli vastus, et eksid kui arvad nii, lahkusin nuttes saates veel sõnumi, et loodetavasti hakkad sa mind igatsema, millele järgnes vaikus...
Mõned tunnid hiljem end kogudes saatsin taas sõnumi, nõudse vastuseid, et see pole enam normaalne ja ma väärin tõde ja sellele järgneski see karm tõde: ''Tõde on kurb ja valus Mu pere ei võta sind omaks kahjuks''
Helistades sain teada, et ei võeta omaks kuna ei tekkinud kontakti ja mees otsustab oma naispere kasuks, mina aga pean taganema ja nii on kõigile parem, kas on??? Kuidas ma käituma peaks, või lihtsalt peangi loobuma? Mees on öelnud, et armastab mind, kas see kõik oli vale...
Mehe sõnul on ta teinud oma valiku- kuna ta emal ja õel ei tekkinud teiega head kontakti, valib ta oma sugulased/naispere teie asemel.
Te ei tea, kas peaksitegi nüüd taganema ja mehest loobuma- ja tema otsust aktsepteerima,- või veel mehe eest ja oma tunnete nimel võitlust jätkama.
Olete tõeliselt keerulises olukorras. Kirjast võib teha järeldusi, et mehel on oma emaga liiga lähedased ehk üleseotud suhe. Normaalse/tavapärase pere arengu puhul lahkuvad lapsed lapsepõlvekodust, et iseseisvuda, arendada välja oma identiteet ja loovad nii valmisoleku omaenda pere loomiseks. Teie loos on jäänud mees oma vanematekoju (mis iganes objektiivsetel või emotsionaalsetel põhjustel) elama koos oma emaga, kellel paistab olevat täiskasvanud poja üle täielik kontroll ja mõjukus (mis lapsepõlves võis olla arusaadav, aga millest mees ei ole vabanenud, kuna elab edasi lapsepõlvekodus), mis talle paistab ka sobivat.
On täielikult teie otsus ja valik, kas soovite end siduda emotsionaalselt ebaküpse mehega, kes ei kuula oma südamehäält, vaid naissugulaste arvamusi. Võimalik, et see on selles peres korduv muster- ema jaoks on ok, kui pojal on pinnapealsed, lühiajalised suhted. Kui asi kipub tõsiseks minema, kardab ema oma poega kaotada (antud juhul siis teile) ning paneb suhtele veto peale (õde ka). Mis võib ema hirm olla- ta jääb üksi, poeg on talle olnud alateadlikult nö mehe aseaine jne jne. Igatahes ei ole see terve suhtemudel.
Kuigi see võib teile ehk tunduda veider, võiksite paberile kirja panna ja olukord läbi mõelda plusside-miinuste kaudu. Selleks mõelge, mis on sellise suhte plussid, kui (oletame, et) hakkategi käima ja koos elama. Millised on sellise kooselu miinused. Siis mõelge ja pange paberile kirja, mis on head/plussid, kui te suhe lõpebki nüüd; ja millised on selle otsuse miinused teile. Lugege plussid-miinused kokku- ehk aitab selline mõneti külm kalkuleerimine teil teha oma otsus edasise käitumise osas.
Kui tunnete, et olete valmis suhte nimel edasi võitlema, tuleks teil mehele oma tunnetest, soovidest ja vajadustest selgelt, ent rahulikult ja süüdistamata teada anda. Ehk on mees valmis tulema teiega paarinõustamisele, see võiks olla parim viis ja võimalus segase suhtega tööd teha. See eeldab aga ka mehepoolset soovi ja valmisolekut.
Kindlasti tunnete praegu palju erinevaid raskeid tundeid, olete segaduses ja õnnetu... Loodan, et saate rahulikult järele mõelda, kuulata nii südame kui mõistuse häält - ja teha teid ennast arvestavalt parim otsus!
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
Mu pere ei võta sind omaks kahjuks''