Oleme mehega koos olnud suhtes juba kohe aasta aega. Suhe on meil väga ideaalne - üldiselt on meil hea läbisaamine, armastame üksteist väga ja sooviks suhtega ka edasi minna ehk luua pere ja ühine kodu koos.
Meil on mõned üksikud tülid olnud, ka suhteliselt tühistest asjadest, milles mina tavaliselt kipun üle dramatiseerima ja tüli veel suurendama. Kõik need tülid on siiani lõppenud minu lahkumisega, kus võtan kõik oma asjad kaasa ja lahkun. Jõudsin endas ´järeldusele, et teen seda sellepärast, et meie suhtes on liiga vähe kirge võrreldes mu eelmiste suhetega. Eelmistes suhetes oli mul palju probleeme - mehed petsid mind, olid vägivaldsed ja tihti täiesti teistsugused inimesed kui mina, mis tekitas palju tülisid ja probleeme ja neid "lahuminekuid", mis lõppesid sellega et lõpuks jäime ikkagi kokku, kui lõpliku lahkuminekuni. Seekord on aga hoopis teistmoodi - olen leidnud vist oma eluarmastuse, aga halbade eeskujude näitel ei oska ma enam ära tunda seda päris armastust ja sellepärast alustan seekord hoopis mina tihti palju tülisid ja jooksen mina. Mu mees saab selletõttu ka tihti palju haiget ja mõneks ajaks väheneb jälle ta usaldus minusse ja ka mina olen kurb sellepärast.
Kõige eelneva tõttu juhtus hiljuti ka intsident, kus ma "armusin" kellessegi teise, ei petnud oma meest siiski. Rääkisime mehega sellest ja jõudsime asja tuumani, mis ongi ilmselt kire puudus.
Küsimus siis selline, et kuidas kirge taastada ja parandada oma praegust suhet? Kas see on üldse võimalik? Igaljuhul olen 100% kindel, et armastan oma meest ikkagi kõige rohkem.
Olete suhtes, mis mõneti erineb teie eelmistest kogemustest. Hindate seda väga, kuid arvate siiski, et tahaksite tunda rohkem kirge.
See, miks inimesed astuvad suhtesse just selle konkreetse inimesega, ei ole alati nii selgelt näha. Iga suhte peidus olevateks jõujoonteks on sügavad alateadlikud protsessid. Need on üldjuhul pärit meie lapsepõlvest, keskkonnast kus oleme kasvanud ja kindlasti on oluline roll ka geneetikal. Me valime just sellise partneri, kes tundub meie isiklike vajaduste rahuldamisega kõige paremini klappivat. Kui olete mõnda aega kimpus olnud partneritega, kes teie emotsioonid, nii negatiivsed kui parematel aegadel kindlasti ka positiivsed, laes hoidsid, siis võiks küsida, kas teil on sisemine vajadus tunda äärmuslikke tundeid. Kas tunnete end elusana, kui teie elu on nagu sõit ameerika mägedel. Kui elu muutub stabiilseks, siis kas teie tunnete veidi igavust… või rahutust? Kas see, et teie praeguseks kaaslaseks on teistsugune inimene, tähendab, et olete kai se seesmiselt veidi muutunud või muutuseks valmis? Iga suhte tugevuseks on see, kui suhtes olevad inimesed eelkõige ise end sügavuti tunnevad ja oma esmapilgul varjatud vajadusi ja käitumise ajendajaid märgata oskavad. Kuna lähedalt vaadates on mõnikord päris raske näha tervikut ning inimese enda mõtted kipuvad korduma ja käima sama ringi pidi, siis on võimalik appi võtta psühholoog, kes aitaks olukordi mõtestada ja mõnikord ka kõrvalpilguga rikastada.
Loomulikult oleks tore, kui pidevalt saaks olla armunud ja tunda liblikaid kõhus. Kui te mõtlete kire all just seda tunnet, siis arvan, et kirg on siiski pigem mööduv nähtus, kellel poole aastaga, kellel paari aastaga. See, mis edasi juhtub, on juba väga erinev. Mõni paar jääb kokku harjumusest, mõni majanduslikel põhjustel vms. Suhte arengu seisukohalt võiks pidada positiivseks suunaks seda, kui saavutatakse lähedus oma kaaslasega. Läheduse all mõtlen ma seda, et enam ei suhelda üksteisega pealispinna kaudu vaid pigem mõistetakse iseenda ja teise sügavamaid vajadusi, neist räägitakse julgelt ja usaldusega. Kindlasti tuleb ka sellises suhtes ette perioode, kus kirge on rohkem või vähem. Kui ilmtingimata otsida kirge igal hetkel, siis võibki olla ainsaks laheknduseks uude suhtesse minek või kõrvalsuhted.
Soovin teile kõike head ja uudishimu iseenda tundmaõppimisel!
