Tere!
Olen suhtes olnud veidi üle kahe aasta noormehega, kes ei ole just kõige rahumeelsem ja usaldusväärsem kaaslane olnud, aga kellega oleme murekohtadest siiski koos üle saanud. Usaldust, mida tema teod on kõvasti lammutanud, olen tublisti taas üles ehitanud ja elu on läinud hästi, kuid minu jaoks on siia suhtesse kogunenud taas murepilv. Nimelt on noormehel üks tuttav neiu, kellega nad on minu seljataga flirtinud. Kui sellest paar kuud tagasi teada sain, andsin teada, et minule teeb see haiget ja et meie suhe saab selle pärast kindlasti kannatada, et minu usalduse kallale jälle lõhkuma tullakse. Mees lubas, et ta ei tee enam nii ja ütles, et tal on oma käitumise pärast häbi. Samas oli teada, et ta meeldib neiule ja ka tema peab tütarlast atraktiivseks ja et talle meeldib väga temaga suhelda. Jätsin asja sinnapaika ja lõpetasin kahtlustamise, sest noh - mees ütles, et see neiu teab, et ta on minuga ja et nende vahel ei hakka kunagi midagi toimuma, seega pole ka mul mingit põhjust muretseda. Huvi pärast küsisin, kuidas see selgeks tegemine käis. Noormees olla kunagi vestluse käigus maininud, et läheb ööseks minu juurde, see oli kogu vihje sellele, et ta on suhtes. Nüüd olen aga hakanud aru saama, et neiu huvi ei ole raugenud ja sotsiaalmeedias võib näha, et tütarlaps püüab üsna agaralt minu kaaslase tähelepanu. Nägin ka mehe tahvelarvutit kasutades (tema loal, ma ei nuhkinud), et nad suhtlevad siiani, aga ma ei tea millest või kui tihti. Viimane vestlus oli toimunud mõned päevad tagasi. Vestlemine mind iseenesest ei häiri, aga häirib see, et mu kaaslane varjab, et ta temaga ikka üsna agaralt suhtleb. Paar päeva tagasi küsisin oma kaaslaselt iseenda rahustuseks, et kas see flirtimine kestab edasi ja kas ta annab ikka tollele neiule rohelist tuld, st vastab tema meelitustele. Ütles, et ei, et kui meil viimati selle pärast tüli oli (mitu kuud tagasi), siis ta lõpetas selle suhtluse ära. Sama vestluse käigus aga tunnistas, et tegelikult paar nädalat tagasi ikka rääkisid, aga väga põgusalt ja töistel teemadel. Mina aga tean juhuslikult, et vestlesid ka paar päeva tagasi ja et ei paistnud eriti töine teema olevat, aga ei öelnud oma noormehele, et tean, et ta vassib, sest ei taha tõesti mingi kahtlustav ja nõme kaaslane olla. Mind häirib see, et me oleme nii mitmeid kordi rääkinud sellest, et ma tahaks lihtsalt ausust ja austust, et ei tuleks mingeid saladusi ja vassimisi enam kuskilt välja. Ja alati on noormees lubanud, et ta parandab end, et ta enam kunagi ei tee mu seljataga enam nii...et ta ei tee midagi sellist, mis meie suhet kahjustaks ja mida varjama peaks. Ja nüüd ma tean jälle, et ta varjab mu eest midagi.
Mul on tunne, et olen selles suhtes ohus ja tahaksin end kuidagi kaitsta, aga samas väärikaks jääda. Mulle tõesti ei meeldi see, et tütarlaps üsna avalikult demonstreerib, et on minu kaaslasest huvitatud, kuigi teab väga hästi, et noormees on suhtes. Noormehele ei saa aga sellest rääkida, olen püüdnud paluda, et ta ütleks sellele neiule kindlalt, et me oleme suhtes ja ei ole mõtet püüda meile vahele tulla - noormees ütleb, et see oleks imelik ja väga ebaviisakas, kui ta tütarlapsele midagi sellist ütleks. Südames tahaks, et mu kaaslane lihtsalt kaitseks meie suhet ja ütleks neiule, et ta ei ole kättesaadav, et tema süda on juba kinni ja keegi kolmas meie vahele tulla ei saa...aga kui ma olen oma muret väljendanud, siis on vastuseks ainult see, et see on puhtalt minu mure, mida tema üldse ei mõista ja et ma teen tühjast tüli.
Tunnen, et olen olukorras, kus üks inimene minu suhtesse trügib ja mu kaaslane seda lubab. Olen õnnetu, sest tunnen, et mind alandatakse ja et minu suhe, mille kallal ma kaks aastat nii ränka vaeva näinud, pudeneb käest, sest ma ei suuda end kehtestada ja öelda, et mind häirib see, kuidas see neiu käitub ja kui ükskõikselt (või minu silmis pigem julgustavalt) mu kaaslane sellesse suhtub.
Kas peaksin lihtsalt suhte ära lõpetama, kui tunnen, et olen ainus "võitleja"? Kuidas saan oma emotsioone ja muresid oma kaaslasele edastada, kes ütleb kangekaelselt, et tema pole midagi märganud, tema ei suhtle selle neiuga (kuigi tegelikult suhtleb) ja et see pole tema asi? Ma olen teadlik, et te vastate mulle, et asi on minu usaldamatuses ja mina olen see, kes peab mööda teraapiaid käima, aga ma olen tõesti noormehega nii mitmeid kordi rääkinud sellest, et kui tema mulle kahtlustamiseks põhjust ei annaks ehk minu selja taga ei flirdiks-vassiks-valetaks, siis ma ju usaldaks teda jäägitult, seda näitab ka see, kui tihti ja järjepidevalt ma olen usalduse alati uuesti üles ehitanud. Ma tahan usaldada, aga ma ju näen, et minu eest varjatakse jälle midagi ja et mul lastakse südamerahus tunda end suhtetasandil ohustatuna ja alandatuna.
|
