Elan oma elukaaslasega koos, alles aastakese. Meil on tihti palju nääklemist, mis saavad alguse imepisikestest asjadest. Valest pilgust hääletoonist. Olen pikalt aru pidanud, et miks see nii on. Nüüd panin puzzle kokku. Mees ütles eile, et temal ei ole päris õiget tunnet. Kui ei ole seda õiget tunnet ja tahet, siis ongi nii, et kaaslase juures häirib kõik. Kuidas ta astub, kuidas ta istub. Mida ma nüüd selle teadmisega peale hakkan? Kõik kukkus kildudeks. Hirm, mis minu sees oli olnud, sai tõeks.
Teie maailm muutus järsku. See on kurb ja valus.
Proovige leida endale mingeid pidepunkte. Otsige üles vanad sõbrannad, kellega saate rääkida, alustage uue hobiga või kui tuleb väga halb tunne ja korduvad mõtted, siis jooge kasvõi klaas vett. Püüdke end ise hellitada ja ise enda eest hoolitseda.
Mõelge sellele, et teil oli õigus teada, kas teie suhe on tõeline või mitte. Rahuldust pakkuvas suhtes olekuks jääb ühe inimese soovist ja tunnetest väheks. Ikka on vaja kahte. Tunded on individuaalsed ja ei ole võimali teisele öelda, et sa tunned valesti. Kui elukaaslane tunneb nii nagu ta tunneb, siis tänage, et ta sellest teile teada andis ja minge oma eluga edasi.
