Tere, mure on suur ja ei teagi kuidas alustada.
Oleme koos elanud 5 ja pool aastat. Kasvatame kahe aastast toredat tüdrukut.
Meie suhe ei ole kunagi olnud selline nagu ette olen kujutanud. Kooselu alguses hoidsime distantsi ja mina olin see kõrvuni armunud osapool. Jätkus silmi ja tegemisi ainult elukaaslasele. Tahtsin olla maailma parim. Tahtsin, et ta mind armastaks sama palavalt kui mina. Kooselu alguses oli mees töötu ja mina käisin tööl. Peagi aga hakkas mees tööl käima välismaal. Minu jaoks oli igakord kui ta jälle läks väga raske. Rääkisin ikka et otsigu ta Eestisse tööd, et lahusolek on väga raske. Lolli peaga arvasin, et lapse saamine midagi muudab.
Hoides haiglas mu kätt ja igati toetades, tundub maailm just parim paik ja elukaaslane ideaalne. Tõeline õudus algas alles kodus.
Selle kahe aasta jooksul mis last oleme kasvatanud on asjad järjest hullemaks läinud. Panin ta valiku ette et ta kas ei lähe enam välismaale ja otsib Eestisse töö, või lähen mina ära. Ta valis Eesti ja jäi lapsega koju. Mina olin samuti kodune, sest haigus ei luba tööl käia.Esialgu olid lahkarvamused ja mind süüdistas mees, et olen halb ema ja ei oska midagi õieti teha ja kõik teised emad on tublimad ja osavamad. Mina olin ta jaoks vaid ema lapsele ja kokk, koristaja, majahoidja, et mitte öelda ori. Naisena ta mind ei kohelnud. Igasugused kallistused ja hellitused võisin unustada, rääkimata eelmängust. Kui mina olin seksi algatajapool saadeti mind pikalt, rääkida mehega kunagi mittemillesti ei saanud. Kui miskit häiris, pidin selle endas hoidma, sest mind lihtsalt ei kuulatud.
Nii nagu Eestis ikka kodukandis tööd ei ole ja lapse pooleteise aastaseks saades läks mees tööle teise linna. Sellest said tülid aina jõudu juurde. Tekkisid igasugused kahtlused, mis olid ka siis kui mees käis välismaal. Küll oli mees õhtuti kaua tööl või lihtsalt väsinud ja ei tahtnud suhelda. Tekkisid uued töökaaslased kellega koos viina visati, mina olin 24/7 lapsega koos ja ei tohtinud kusagil käia. Isegi kui mõni üksik kord välja lubati, tekkis sellest hiljem probleem.
Eelmise aasta lõpus avastasin et mehel on tutvumisportaalis konto ja kutsub seal endale teisi naisi küll külla, küll kaissu jne... Eluisu võttis see kui ühe neiukesega oli räägitud minust ja öeldi et mind ei armastata ja mees on minuga koos ainult lapse pärast. See tegi väga haiget ja mees ei olnud minu silmis enam see kes oli varem. Mees jäi töötuks.
Peale seda avastasin kuuri alt tühja viinapudeli. Tema väidab et see ei ole salajajoomine ja et kas parem oleks kui ta läheks külavahele jooma...
Sel päeval mu kannatus katkes. Käitusin nii nagu mul kombeks pole. Jõin suurest masendusest ennast purju ja läksin samal õhtul võõra meesterahvaga välja. Minu kadumist ei märgatudki mitte.
Sellest sai mulle väljapääs ja hakkasin õhtuti välja hiilima nagu alaealine plika. Öösiti kodust välja hiilimisest sai omakorda probleem. Mees karjus öösiti mu peale koridoris nii valjult, et laps oli mitmed korrad üleval. Üritasin siis mehele seletada mis mind häirib, aga räägi nagu seinaga. Viha kontrollida ei suuda. Väidab et silme eest läheb mustaks.
Järjekordsel õhtul kui välja hakkasin minema, sülitas mees mulle näkku. Olin väga haavunud ja solvatud. Mõni päev hiljem panin asjad kokku ja kolisin välja. Nädala pärast mees tuli järele ja lubas et kõik muutub. Tema ju armastab mind. Tühi jutt. Juba välismaal tööl käies sõimati mind koguaeg litsiks, kuigi põhjust ei olnud. Nüüd on sõnakasutus veel hullem. Laps võtab enda kasutusse issi koledaid väljendeid, saamata aru mida need tähendavad. Järsku on mehe libiido tõusnud ja on vaja päevas mitu korda seksi, eelkõige suuseksi. Kui mina keeldun sest olen kas väsinud või lihtsalt pole tuju saab mees vihaseks ja lõugab nii et silmad punased ja hääl ära. On ka juustest tirinud ja muul viisil haiget teinud. Ütleb, et see et keeldun, on kättemaks ja ma tahan talle haiget teha ja et siis ei olnud väsinud kui öösiti väljas käisid. Mida rohkem ta sedasi käitub, seda vähem ma temaga seksida tahan. Eriti raevukas on ta siis kui keeldun suuseksi tegemast. Lubab välja visata ja mida kõike veel. Lapsest on kahju ja mulle endale tundub, et teha pole enam midagi, sest mees ei kuula mind ja ei taha lahendust leida...
Olen teda viharavile palunud minna, (ilmselt tänaseks vajan ise ka midagi taolist.) aga ta ei näe probleemi. Ütleb et ise olen süüdi tema käitumises. Väidetavalt on asi pipardamises.
Mida teha?
Teie paarisuhtes on olnud aastaid palju pingeid ning rahulolematust. Üksildus, erimeelsused läheduse, armastuse väljenduse ja üldse tunnetega seotud ootuste osas, alkohol, võimalikud petmised (mõlemapoolsed), vaimne ja füüsiline vägivald - mis küll ometi teid veel koos hoiab?
Teil on ühine väikelaps, kes kuuleb vanematevahelisi tülisid ning peab elama ebaterves psühholoogilises õhustikus- mis mõjutab tema vaimset tervist ja heaolu vaid negatiivses suunas, teda traumeerides.
Kahjuks ei saanud teie kirjast välja lugeda, kas olete otsinud varem abi väljastpoolt oma paarisuhte muutmiseks? Erimeelsused, tülid ei ole üheski suhtes võõrad- oluline on, kas ja kuidas neid lahendatakse. Kui endal jääb oskustest puudu, on mõistlik kaasata neutraalne spetsialist olukorda kõrvalt hindama ning kes aitaks teil omavahel mureteemasid suhet mittekahjustaval viisil käsitleda. Eestis on palju paari- ja pereterapeute, lisan siis igaks juhuks lingi, kui soovite/leiate, et on veel mõtet suhet päästa: www.pereterapeudid.ee
Mõelge, mida te tegelikult soovite. Oma paarisuhtelt, pereelult. Kas ja kuidas näete end viie, kümne aasta pärast?
Kui näete mõtetes tulevikus enda kõrval sama inimest, kellega täna koos olete- soovitan alustada paariteraapiaga. Kui olukord on väljakannatamatu ning tehtud kahju on pöördumatu, on teil võimalus lahkuda/välja kolida (sain te kirjast aru, et teil on selline võimalus) sellest ebatervest suhtest koos lapsega- säästes iseenda ja oma lapse vaimset tervist, pöörates ette täiesti uue lehekülje.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
