Tere!
Oleme abikaasaga oma üle 10 aasta kestnud suhtes faasis, mida ilmselt paljud on kogenud. Viimased aastad on kogu aur kulunud laste kasvatamise peale, ainsad jututeemad kodus ongi seotud laste ja igapäevaste argiaskeldustega. Nüüd aga on kuidagi tunda, et tahaks ka millesti muust oma abikaasaga rääkida, aga ehmatav oli arusaamine, et nagu ei oskagi millestki muust rääkida. Mingeid ühiseid hobisid-huvisid meil pole, väga suurt tuvusringkonda ka mitte (kõik sõbrad on kaugele kolinud ja kohtume väga harva, isegi niisama telefonikõnedeks pole väikeste lase kõrvalt aega). Istume ainult ninapidi koos ja veeretame päevi õhtusse. Mees käib tööl, mina olen lastega kodus, seega on minu teemadering juba seetõttu piiratud. Mõtlesin ka, et millest me siis enne laste saamist rääkisime - oma kodu ehitamisest, kuhu kui suured toad tulevad, kuhu mis värvi seinavärv osta jms.
Eriti veidrad on olukorrad, kus oleme saanud lastevaba aja. Toimetame siis kodus või käime väljas söömas, aga rääkida ei olegi millestki.
Kunstlikult jututeemasid ju ei tekita, aga pragune olukord muutub järjest väsitavamaks ja tunnen juba emotsionaalset ja ka füüsilist kaugenemist teineteisest. Hetkel ei ole ka rahalisi ja ajalisi ressursse, et saaksime hakata mingite uute hobidega tegelema või minna kuskile reisima vms.
Naudin ise intellektuaalseid vestlusi päevapoliitika jms üle. Aga mida sa vestled, kui pole vestluskaaslast, kes sellest huvituks Sealt edasi tekivad ka olukorrad, kui tahan rahulikult meie suhet puudutavatest asjadest rääkida, aga tunnen, et mees nö ei ole kohal või on väsinud ja talle on mu jutt pigem tüütu probleemide otsimine.
Muidu võin küll öelda, et saame omavahel hästi läbi, suuri tülisid ei ole, aga eelpool kirjeldatu on siiski piisavalt häiriv, et sellega teadlikult tegeleda.
Mis oleks siis need nipid, mille abil suhet emotsionaalselt koos hoida?
Olete häiritud, sest tunnete, et olete oma 10 aastat kestnud suhtes jõudnud etappi, kus põhilised jututeemad on lastekasvatuse või olmemuredega seotud. Tunneksite huvi intellektuaalsete vestluste vastu, kuid abikaasa ei ole sarnast huvitatust üles näidanud.
Kui lapsed ei nõua enam nii suurt tähelepanu kui varem, siis tekib justkui tühimik. Inimesed hakkavad esitama küsimusi, mida ma ikkagi oma elult ja suhtelt tahan. Ilmselt ei ole võimalik leida üldiseid ja kõigi puhul töötavaid lahendusi. Nipinurgad naisteajakirjades on täis soovitusi, kuid need ei pruugi just paljudesse paarisuhetesse uut hingamist tuua. Emotsionaalse läheduse taju, selle tõlgendamine ja vajadus on inimestel väga erinev. Baasiline lähedusvajadus kujuneb välja väikelapseeas. See saab alguse suhtest oma vanematega, üldjuhul eelkõige emaga. Edaspidi saab seda küll veidi muuta, kuid see on siiski üsna aeglane protsess. Mõnele inimesele, ka paarisuhtes olevale inimesele, võib päris keeruline olla taluda partneri lähedust. See tekitab alateadliku ärevuse, mis võib väljenduda kasvõi näiteks ülemäärases tööle pühendumises või sügavalt isiklike jututeemade vältimises vms.
Head eeldused oma suhte osas teadlikult käituda on inimestel, kes on eelkõige iseendast ja iseenda vajadustest teadlikud. Paradoksaalsel kombel ei ole inimese vajadus tihti just see, mida ta n.ö. tahab või tahaks vaid pigem hoopis see, mis tal juba niigi on. Mõnikord on aga hea soove ja vajadusi eristada väikese kavalusega. Näiteks: Kui teile tundub, et tahaksite midagi kindlat, küsige endalt küsimus MIKS? Vastates ise sellele küsimusele, küsige uuesti MIKS? Küsige endalt 3-5 miksi. Niiviisi jõuate oma vajadusele lähemale. Veel, proovige kirja panna oma ideaalne päev. Pange see kirja võimalikult peensusteni alates hommikusest virgumisest kuni uinumiseni. Eelkõige mõelge sellele, milliseid emotsioone te tahaksite tunda ja siis millised võiksid olla need tegevused, mis teile neid soovitud emotsioone tekitaksid. Lisage sellesse jutukesse võimalikult palju detaile, mõtteid, lõhnu ja ka värve. Kas valminud kirjeldus erineb teie argipäevast väga palju? Kas saaksite selle ette lugeda ka oma abikaasale? Kui avate end abikaasale sellisel moel, räägite oma vajadustest ja ootustest, siis olete kindlasti teinud sammukese lähemale emotsionaalse kontakti taastamisele. Ehk võiks see olla tõukeks ka mehele, et tema omakorda leiaks endas motivatsiooni rääkida oma vajadustest. Paarisuhtes on alati kaks individuaalsust oma erinevate vajadustega. Emotsionaalselt püsib suhe koos juhul, kui need individuaalsused isennast piisavalt hästi tunnevad ja usaldavad teineteist nii palju, et rääkida oma sügavamatest vajadustest. Nii saab leida ühiseid vaatenurki, koostegutsemisi ja kompromisse, et rahulolu suhtest säiliks ning suureneks.
Sealt edasi tekivad ka olukorrad, kui tahan rahulikult meie suhet puudutavatest asjadest rääkida, aga tunnen, et mees nö ei ole kohal või on väsinud ja talle on mu jutt pigem tüütu probleemide otsimine.