Märkasin, et kui tülitsen tüdruksõbraga, siis meie tülidel on justkui sama muster. Nii on juba vähemalt 5 korda olnud meie lühikese suhte jooksul (umbes 8 kuud). Äkki te oskaksite soovitada mulle paremat käitumist, et selliseid asju ei korduks? Ma ei oska ise praegu aru saada, kus ma võiks midagi teisiti teha...
Me oleme mõlemad (m+n) umbes 20-aastased, naispool on noorem, kuid tal on rohkem kogemusi suhetega (kõik ebaõnnestunud) ja tal on ka arsti poolt diagnoositud depressioon koos anti-depressantide raviga.
Muster (minu visioon):
1. Ta teeb midagi ebaõnnestunult (minu arust tavaliselt tühine asi; näiteks, kõrbeb söök või ütleb midagi vale hääldusega või eksib mitteoluliselt muul moel);
2. Ta kurvastab/vihastab enda peale, süüdistab ennast, et mitte midagi ei tule tal kunagi välja;
3. Ma üritan soovitada, mida teha järgmine kord, et asi õnnestuks;
4. Ta küsib, miks ma kuri olen või miks ma õpetan/kontrollin teda või ütleb, et tal ei ole tuju praegu rääkida sellest;
5. Ma ärritun, sest minu arust ma ei olnud mitte kuri/kontrolliv/õpetav, vaid abistav ja soovisin ainult head;
6. Mul tekib tol hetkel peas küsimus-dilemma: "Kas väljendada oma ärritust?", mul tulevad meelde viisid, kuidas seda n-ö õigesti teha, ja siis ma sõnastan näiteks talle: "Kui sa ütlesid, et ma olin kontrolliv ja kuri, siis ma tundsin ennast ärritunult, sest ma soovisin ainult head. Ma tahaksin, et sa paluksid vabandust.";
7. Siin on kõige negatiivsem hetk: Ta hakkab kiiresti pakkima asjad ja lahkuma sõnagi ütlemata;
8. Ma kiiresti ja kõvasti kallistan teda, hakkan vabandust paluma, ta põikleb vastu;
9. Siis kui ma olen täiesti jõuetu, vahel nutan, ja kaotasin lootuse, et meie suhe püsib, siis ta pärast 10-30 minutit rahuneb maha;
10. Tavaliselt ta palub vabandust, et tegi haiget. Ma palun vabandust selle eest, millega mina solvasin teda.
11. Pärast ta selgitab, et tegelikult ei taha mind kunagi maha jätta ja oli vaid enda peale vihane. Ka selgitab ta (väga segadusse ajav hetk!), et tegelikult olid minu soovitused väga ajakohased ja ta on tänulik selle eest, et ma üritasin teda aidata.
Kuidas olla? Ma aiman, et ma ei tohi üldse õpetada/aidata seda inimest, kui ta komistab/eksib, ja et ma ei tohi talle öelda, kui ta on kurb/solvunud, et mina olen ka nüüd solvunud, olgugi et ma ei kasuta n-ö süüdistavaid sina-sõnumeid. Aga see tundub kuidagi raske minu jaoks...
Võib-olla on asi tema depressioonis? Kuidas on olla toetav depressioonis partneriga?
Tänan väga konkreetse kirjelduse eest, mis võimaldab ka selgust, kuidas teie tülimuster toimib. Muidugi on oma roll ka depressioonil, kui ainult sellega kõike seletada, ei aitaks teid kuidagi. Lihtsalt tuleb arvestada, et teie kaaslane on tundlikum ja tasakaalu ning optimismi raskem hoida.
Nagu te isegi jub kirja lõpus oma aimamist kirjeldate, siis tõepoolest võib abi olla sellest, et te kiirustaks õpetussõnade ja soovitustega. Nii head kavatsused kui teil ka on, tajub ta sel hetkel neid pigem etteheitena ja enesetunnet halvavana. Võtke tõsiselt seda, kui ta tunneb seda kui kurjustamist. Te saate teda vaid toetada ja tehke seda kasutada aktiivset kuulamist, sõnastage seda, kuidas te temast aru saate ja peegeldage tema tundeid. Seega, mitte seda, mida teie arvate, mida tema tegemaks peaks ega ka oma tundeid, vaid ainult seda, kuidas tema jaoks asjad paistavad. See pole koht, kus selgitada tõde, kellel on õigus ja mis on parim teguviis. See on hetk, kus ta vajab eelkõige seda, et te mõistate teda, temas toimuvat, tema vaatenurka ja tundeid ning aktsepteerite teda sellisena nagu ta on, koos selle hetke tunnetega. Alles siis, kui tema valmis on ja ütleb, et tahab teie arvamusi, võite seda pakkuda. Kuid ka siis oleks ehk hoopis parem, et ta ise enne arutleks, mis võiks teisiti teha. Nii kujuneb temal kiiremini enesekindlus ja usk endasse, mida ta ilmselt nii väga vajab (kui arvestada teie kirja p.1 ja 2).
Mõistan, et teid solvab, kui ta peab teid kontrollivaks ja kurjaks. Kui te vähegi suudate, siis mõelge, et sellised asjad ongi jälle need, mille üle vaidlus ei vii kuhugi, sest inimesed tajuvad olukordi erinevalt ja tõde polegi. Lihtsalt on ju kahju, kui ta nii tunneb ja tundeid pole mõtet arvustada, küll aga arvestada. Siingi saab parimal juhul tema ise öelda, mida vajab, mis aitab temal end parimini tunda. Kõige keerulisem näibki teie tülides see, kui teie mõlema emotsioonid on laes ja mõlemad olete haiget saanud. Sel hetkel pole teist kummalgi teise toetajat ja see on mõistetav. Pigem vajaksite siis aega rahunemiseks, kuid mitte ultimaatumeid ega ähvardusi lahkuda.
Teie tülid kahjuks kulmineerivad väga dramaatilise mahajätmise hirmuga. Kui vähegi võimalik, siis leppige kokku, et ei tee seda enam, et tüli peaks saama lahenduse teisiti, vajadusel andke teineteisele aega rahuneda ja seejärel arutleda, mis toimus.
Hea on ju olnud see, et vähemalt hiljem saategi teineteisega rääkida, vabandada, omaks võtta eksimusi ja mõista, mis see teisele tähendas. Seda on kahtlemata vaja, et tüli ei jääks teie vahele. Edaspidi oleks hea veel lisada, mida kumbki vajaks, et end sarnastes olukordades paremini tunda ja mida saaks muuta. Kinnitage oma tundeid ja pühendumist suhtele ka siis, kui kõik on hästi, et tunnetest rääkimine ei seostuks peamiselt tülitsemisega ja lepituse otsimisega.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
