Ma ei oska oma murega kuhugi pöörduda enam ja ei tea mida teha. Olen ise nii ebastabiilne ja enesekindlus on nullilähedane. Oleme elukaaslasega koos olnud 1.5a. Esimene aasta oli enamvähem ilus ja saime omavahel hästi läbi. Eks väikeseid nääklemisi ikka oli aga ei midagi ületamatut. Meil olid suured tulevikuplaanid ja unistused, mida plaanisime koos realiseerida.
Viimase poole aasta jooksul oleme aga kohutavalt tülitsenud ja tülid tekivad enamasti täiesti tühistest asjadest või siis armukadedusest. Tülid on läinud nii hulluks, et iga kord ta lihtsalt lahkub(korter, kus koos elame, kuulub mulle) selle asemel, et asjad selgeks rääkida. Siis on ta päeva-kaks vihane ja ei vasta mu kõnedele või sõnumitele ja siis rahuneb maha ja kõik saab iseenesest korda. Aga ta ei ei tunnista iialgi, kui on midagi valesti teinud ja ei palu vabandust, ütleb ainult, et mina näägutan. Mina olen ka kindlasti keeruline inimene kellega koos elada ja ei peagi ennast ideaalseks aga ma olen sedasorti inimene, kes tahaks rääkida probleemidest ja neile siis lahendus leida koos aga tema kahjuks mitte. Mind häirib, et ta vaikib ja arvab, et nii saavadki asjad korda. Kui tõstatan meie tüli teema hiljem, saab ainult uuesti vihaseks. Viimasel ajal on ta mind hakanud ka süüdistama petmises ja valetamises. Tema süüdistused on alusetud loomulikult aga need teevad väga haiget, et miks ta mind ometi ei usalda. Viimase tüli ajal sai minul mõõt justkui täis meie suhtest ja olin juba kindel, et nüüd ongi kõik, et ma ei taha enam ise koos olla, ükskõik mis siis ka ei saaks. Paari päeva pärast hakkaski minuga ise suhtlema ja hakkas kirjutama täiesti suvalisi asju ja leidis põhjusi, miks tal oleks vaja minuga kokku saada või koju tulla nagu "mis teed", "mul on seda või toda vaja" jne. Neid sõnumeid ja kõnesi tuli järjest mitukümend. Ma kas lihtsalt ei vastanud või vastasin lühidalt ja palusin tal minuga mitte kontakti otsida kuigi raske oli talt seda paluda. Muidugi sai ta selle peale vihaseks ja hakkas süüdistama, et ma olen teda petnud ja talle valetanud. Me ei olnud selleks ajaks 3-4 päeva koos olnud ega näinud kuni ühe päevani, mil ma lubasin tal siis oma asjade järgi tulla keset päeva. Kuna ta pidi tööle tagasi minema, siis teadsin, et ta on väga lühikest aega siin ja see ei tohiks mind kuidagi mõjutada. Ometigi hakkas ta kirjutama sõnumeid peale siinkäiku, et minuga suhelda. Ta nagu teaks, et saab alati oma tahtmise, et ma temaga siis räägin. Ma olen väga segaduses selle kõige pärast ja kuigi suhe ei ole just väga pikk olnud, on mul tunded tema vastu väga tugevad ja tema käitumine ajab lihtsalt nutma. Ise ma oma lollis peas uskusin koguaeg, et see selline periood ja läheb varsti üle või ta hakkab aru saama, et teeb mulle haiget ja parandab enda käitumist. Aga nüüd tundub, et seda ei juhtugi aga ometigi on nii raske lõplikult lahku minna. Tean, et on ka vähe aega möödas veel aga nii tühi tunne on kui teda pole aga kui ta on, siis on pidevalt üks tüli ja nii ka ei jaksa elada. Vabandan kui see jutt väga segane on aga ma ei oska kuidagi seda siia kirja panna nii aga tahaksin lihtsalt teada, et miks mees nii käitub ja ei vabanda kunagi , arvab, et tal on alati õigus ja milleks süüdistada mind valetamises ja petmises nii alusetult..
Teie pooleteist aasta pikkune kooselu on värskelt lõppenud. Olete kurb ja segaduses toimunu pärast.
Küsite, miks te partner erimeelsuste/tülide tekkides ei vabanda, eemale tõmbub (läheb minema) ja süüdistab teid alusetult seitsmes surmapatus. Kahjuks ei oska mina teile adekvaatset vastust anda, seda saab teha asjaosaline ikka ise.
Küll saan kinnitada, et see, mil moel partnerid tülitsevad (ja tülisid esineb kõikidel paaridel), on või ei ole suhet kahjustav. Kindlasti on paarisuhtele hävitava mõjuga, kui üks partneritest põgeneb/eemaldub tüli olukorras. Selle asemel, et maha rahuneda (mõlemad osapooled) ja siis rahunenult teema lõpuni käsitleda.
Kaasa on selline suhtemudel tulnud enamasti oma päritoluperest, kus võimalik, et mehe vanemad sarnaselt toimetasid.
Kurb, et teie suhe lõppes, selline seis tuleb ette paljudel paaridel, kes koos olnud 1,5-2 aastat. Seda seetõttu, et nö armuhormoonid on oma mõju kaotanud ning oma partnerit nähaksegi justkui esimest korda ilma roosa uduta- sellisena, nagu ta tegelikult on. Siis selgubki, et ühele partnerile ei sobi, et teine näägutab, teisele jälle ebakohased etteheited truudusetuse osas, pidevad pommitamised (vaimne terror) telefonikõnede ja sõnumite näol jne...
On kaks võimalust, kuidas edasi liikuda.
Selleks peate aga endasse vaatama ja otsustama, mida te tegelikult tahate.
Kui soovite suhet taastada/ära leppida/jätkata kooselu, soovitan teil koos mehega kiiremas korras paariteraapiasse tulla. Kolmanda, neutraalse osapoole kaasabil suunatakse teid kohasel moel suhtlema, ka keerulistel teemadel rääkima. Samuti käsitletakse teie mõlema ootusi teineteise ja suhte osas, kokku lepitakse reeglid (kodutööd, raha, koosveedetav aeg, seks jne jne) osas. Infot paari- ja pereterapeutidest leiate: www.pereterapeudid.ee
Kui olete otsustanud, et suhe on läbi, julgustan teid liituma Eestis läbiviidavate koolitusgruppidega: PREP-koolitus üksikisikutele- "Minu suhe on minu kätes". Koolitus ongi mõeldud inimestele, kes on keerulises suhtes, lõpetanud suhte (või pole järgmisse suhtesse veel astunud). Koolituse teemad: suhtevisiooni loomine; turvalisus paarisuhtes; hea suhe vs halb suhe; suhtlemise neli ohumärki; hea suhtlemise alustalad; teadlikud suhtevalikud; päritoluperekonna mõju; ootused; sündmused, teemad ja varjatud teemad; andestamine ja pühendumine; isiklike barjääride teadvustamine; lapsed, lahutus ja uus perekond; prioriteedid paarisuhtes. Infot algavatest gruppidest leiate:http://prep.ee/kalender/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
