Mul on mure. Elame naisega koos juba kohe 8 aastat. Meil on kaks imearmsat ja toredat last. Pikalt kodus olnud naine sai lõpuks tööle. Mõistagi olin mina see, kes raskel ajal haigete lastega kodus olin, sest kes vajaks tööle inimest, kes kohe haigete lastega kodus on. Mingi hetk, umbes aasta tagasi hakkasin märkama, et naine eemaldub minust. Mul on töö, mis üsnagi stressitekitav ja läbi elu olen ma tundnud tugevat vajadust läheduse järele. Vajadust jagada oma ametit, ennast läbi läheduse nö uuesti leida ja edasi minna. Tugev naine on ju mehe selgroog ja vastupidi. See on saatnud mind läbi elu. Läinud suvel abiellusime. Tore, armas hetk mis mälestusse säilitada. Lähedus aga kadus. Tasapisi. Nüüd naine tunnistas, et ta enam ei tunne mu vastu seda kirge ja iha, is nagu võiks normaalses suhtes olla. Minu maailm lendas uppi. Kuidas nii, miks, kes on see kolmas jne - lendasid mõtted mööda pealuud ringi. Meil on kodu, kuhu olen panustanud oma energiat, vahendeid, mõtteid. Nüüd äkki aga tundub see nagu filmi lõputiitrite vaatamisena. Mida peaksin edasi tegema? Oleme rääkinud, tema jaoks on praegu väga tähtis töö, minu jaoks aga läheduse kaotamine on võrdne ilmalõpuga. Olen oma eelmistest suhetest õppinud palju ja lootsin selle praegusega koos väärikalt vananeda. Arusaamatu on mulle aga naise väide, et ta juskui armastaks mind, aga ilma füüsilise vajaduseta. Mina nii ei saa ju. Kuidas edasi? Lastest on kahju. Naine tunnistab, et mõistab mu närvilisust, et mina justkui oleksin asjad õigesti teinud, et asi on ju temas...ei saa ju nii olla, et lihtsalt lambist kaovad inimesel tunded ära. Jah, ma olen talle andnud aega olla, aga lõpmatult ei suudaks keegi ennast selliselt lukku panna. Ühesònaga korralik eluline ummik, millest justnagu väljapääsu polekski. Terapeudi juurde minna? Naise lause - sinu pärast ma läheksin. Aga asi pole ju minu tunnete kadumises? Tahan nõu, et see jama, hullumeelsus ükskord lõpeks ja mu kallis inimene saaks aru, et inimtunnetega ei mängita ja elu on liiga lühike, et seda ootamiste peale raisata. Lastest on aga kõige rohkem kahju, sest nemad ei näe seda normaalset peremudelit, kus ema-isa lähedased oleksid.
Lisan veel, et kõrvalsuhteid mul pole, isegi mingeid mõtteid ei ole mõelnud. Praegu on aga maailma kokkukukkumise tunne. Naise enda poolt mingit initsiatiivi ei tule selle olukorra parandamiseks. Kas mul endal äkki mingi viga, et vajan vahel kallistust, pai, kaissuvõtmist? Äkki tänapäeva maailmas enam suuri tundeid ja lähedust enam ei eksisteerigi?
Olete mures seetõttu, et teie naisel puudub huvi seksi vastu.
Elus on erinevaid aegu. Praegu on teie elus aeg, kus peres on kaks last, ilmselt veel küllalt väikesed, sest naine alles läks tööle. See on küllalt suur koormus nii mehele kui ka naisele: lapsed, kodu, töö. Seda ka siis, kui peresuhted on korras ja lastega koos kasvamine kenasti sujub. Armastuse sisse, nagu elugi sisse, kuulub samuti erinevaid aegu. Aegu, mil esikohal on kirg, aegu, mil esikohal on pühendumus, aegu, mil esikohal on sõprus. Praeguses etapis tundub teie suhte fookuses olevat sõprus ja pühendumus. Ja need on kindlasti väga olulised.
Inimese tunded ongi muutlikud ja liikuvad, olenedes nii eluetapist ja sellega seonduvatest eesmärkidest. Ka ealised ja isiksusliku arenguga seotud mõjud on olulised. Seksuaalseks olendiks jääb inimene läbi oma elu, jõnkse nii alla- kui ka ülespoole teeb libiido ikka seonduvalt elusündmustega ja emotsionaalse seisundiga.
Ainult kirest ei piisa, et hoida meest ja naist pikaajaliselt koos. Samas annab aga kirg, nauditav seks suhtele väga palju juurde. Seetõttu on teie mure igati mõistetav. Oluline on aga olukorda uurida, et mõista, mis võib olla suhtes sellist, mis mõjub nii, et seksi osas on dieet. Oluline on avameelselt rääkida kõigest, mis võib mõjutada, alates kodutööde jaotusest, erimeelsuste lahendamise viisidest ja lõpetades segamatust kahekesi olemise võimalustest. Vahel on põhisegaja privaatsusepuudus, aga selleks võib olla ka mingi oluline intiimne detail seksi kui protsessi juures. Ma ei tea, kui vana on teie noorim laps, siin võib üks mõjutaja olla omalaadne võõrastus, mis võib tekkida üleminekul väikelapse lähedusest tagasi mehe kaissu. Kui laps on väike, siis naise lähedusvajadus saab suuresti kaetud lapse läheduses olles. Suund aga peaks olema mehe poole. Nii et omal moel on siin tegu seksuaalse läheduse taastamisega, ja see läheb sujuvamalt, kui emotsionaalne seotus on piisav ning mehe-naise elus on muidki lähedus-rutiine (seks on ainult üks viis lähedane olla). Vahel vajab see üleminek veidi pingutust ja järeleaitamist. Igaks juhuks mainin, et selles üleminekus on oluline mõjutaja, kuidas naine end tundis sel ajal, kui lapsed olid veel beebid. Kui naine on ennast koos beebiga tundnud üksijäetuna – emotsionaalselt, aga ka kasvõi majapidamistööde vm asjaliku osas, siis sellest jäänud kibedus võib paari taastuvat sekssuhet veel pikalt negatiivselt mõjutada.
Oluline ses olukorras on uurida senist elu ja senist seksi, et saada paremini olukorra tekkimise tagamaadest. Soovi korral saate pöörduda ka paariteraapiasse.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
