Ma tean et ma olen suhteliselt katki juba ammu, on olnud erinevaid negatiivseid suhteid, vägivalda, alandusi, petmist.
Nüüd on juba 1a + olnud ok mees, aga ma ei saa/julge seda nautida, olen kinni selles ma olen kahtlustav, klammerduv, tõrjuv jne. Tahan teiselt poolt pidevat tähelepanu ja kinnitust, et armastab ja olen ainuke jne ja nii iga päev. Elame koos. Kui mehel on tähelepanu mujal või väsinud, siis mul tekib hinge valu tunne, nagu lahkuminemisel. Ja ma ei saa lahti sellest, siis hakkan tõrjuma teda ja mossitama, kuigi ootan et ta tuleks minu juurde. Ise ei saa tema juurde minna, siis ei ole tunne "õige" - see pole sama, siis on valu et mina pean minema, tema ei taha tulla, tema ei vaja mind vms. Tema on suhteliselt kinnine ja tema samuti ootab, et mina tuleks pigem. Kui koju lähen peab (minu jaoks) tema tulema esimesena musi andma jne, mina ei suuda minna, sest "äkki on päeva jooksul midagi juhtunud, et ta ei taha enam tulla". Mõtlengi nii. Mul on vaja füüsilises kontaktis olla niipalju kui võimalik, siis on hing rahul (käesti kinni, jalg vastu jne) nii kui kontakt kaob, tuleb nagu kaotusvalu peale. Mingi aeg on ok aga tsükli piires pms ja päevade ajal on eriti hull see. Mehega olen rääkinud, ta saab aru, aga kui tema loomuses ei ole seda, siis ei saa ju sundida kuidagi, lubab aga unustab, loogiline. Mõistusega saan aru et see pole normaalne, aga alateadvus või misiganes võtab üle, hing valutab, nii et tihti nutan lihtsalt. Ka tülid on sellest muidu. Muul ajal hindan suhte väga heaks.
Näen, et see lõhub suhet, aga ei oska kuidagi vabaneda sellest. Mida teha. Mõistan, miks see nii on ja olen lõpmatuseni lahanud eelmiseid suhteid ja lapsepõlve aga miski hirm ja valu uuesti haiget saada on nii suured, et saan igapäevaselt nagunii haiget ju. Ei usu nagu et pikk õnnelik elu võiks toimida, koguaeg on sädet vaja ja kinnitust nagu suhte alguses. Ajukeemia ka vb langenud praeguseks ja nagu sõltlasel vajan seda laksu, kui näen et teisel tähelepanu mujal. Mees on kinnine ja kui ta ei räägi, siis minul jälle tunne nagu "midagi on valesti"..niisama ei oska nagu olla. Kui rääkima hakkab on kõik korras jälle kuni jälle on vaikus miski 15min olnud, siis hakkavad mul hirmud ja valud tekkima juba. Tülitsedes tema kunagi ei tule minu juurde (ja ma ootan seda ülekõige, mulle jääb sisse tunne, et ta nimelt piinab mind vms (tegelikult vist ikka ei ole nii)), tülitseme, kõnnime minema, vaikime ja mina olen hakanud minema tema juurde ja tahan rääkida..tema võibki lõputult vaikida ja telekat vaadata, kuigi tema saab samuti haiget ma saan aru. Mina aga ei oska olla nii, et ei lahenda ära - ja mulle teeb see ka haiget, et tema nagu ei tahakski lahendada. Ühesõnaga mida iganes ta teeb, ma saan haiget, kuna ma ei oska enam normaalne olla. Kui olen üksi, on kõik korras, üksi olla on hea, aga kui mees lähedal siis ei ole enam korras - nagu oleks veekogu juures aga juua ei saa (läheduseandja on kõrval aga ei anna lähedust; kui olen eemal, ei teki seda vajadust, aga kui tema minu kõrval, siis tekib meeletu vajadus). Mida teha, et ennast korda ajada??? Et ma saaksin normaalselt olla inimesega samas ruumis, ilma et ma lolliks ei läheks. Mul on tunne et ei saagi suhtes olla, kui mul selline kiiks küljes. Mida ma reaalselt peaks tegema, et sealt välja saada? Praktilisi harjutusi vms? Saab sealt üldse välja või jäävadki need mõtted ja tunded mind kummitama. Mul on ikka aastaid (u 10a?) see vajadus olnud ja see lõhub mu suhteid.
Aitäh!
Väga pika aja oma täiskavanuelust olete kogenud pettumustvalmistavaid suhteid, mis on teile mõjunud laastavalt. Teie enesehinnang ja heaolu sõltub täna täielikult teiega kooselavast partnerist, vajate mehepoolseid pidevaid armastuskinnitusi, füüsilist lähedust, te ei talu vaikust, ei oska tülitseda... Nagu ise nimetate, olete kahtlustav, klammerduv, samas tõrjuv.
Väga sageli on nii, et alateadlikult valime endile elukaaslaseks endi täielikud vastandid (need ju pidavatli tõmbuma!), samuti on meie partnerivalik seotud väga tugevalt meie päritoluperega. Sellega, kuidas koheldi meid seal. Sealt saame kaasa arusaamise, kui väärtuslikud ja armastust väärivad me oleme. Täiskasvanutena hakkame otsima partneris inimest, kes rahuldaks meis just neid lapsepõlves katmata jäänud vajadusi.
Kuna nimetasite, et olete end palju analüüsinud, siis kas olete jõudnud ka oma päritolupere juurde? Kas ja kuidas kaasasaadud mustrid meie partnerivalikuid täiskasvanuna mõjutavad, ning kuidas neist vabaks saada,- abi saamiseks võiksite pöörduda Imago paariteraapiasse. Infot meetodist ja nõustajatest leiate: http://www.imagoeesti.eu
jah, olen jõudnud arusaamisele, et seda kõike ma päritoluperest ei saanud. Oli samasugune suhe, mitte soe, mitte selline, nagu mul hing tahaks. Ja tegelikult on mul see kõik olemas praeguses suhtes, mida tahan, aga miski alateadvus võtab üle ja paneb mind kahtlema, et kas ikka on nii? Kas ma ei lase mitte ennast petta jälle jne...samas tean, et see suhe on teistsugune ja näen et inimene hoolib..siis jällegi tekib kahtlus, et eelmised ju ka algul hoolisid..jne jne. Et mis hiljem saab, kui ma praegu ei kontolli seda, hirm, et kasvame lahku kui tuleb pere ja pole enam aega teineteise jaoks jne, sest kui paljud on koos (õnnelikult! koos). Mõttetud hirmud ühest küljest, teisest küljest tekib küsimus, et kas ikka on nii mõttetud? Sisemine värk. Hetkel on asi kontolli all ja kõik ok, aga kauaks? . Süüdistan ka tihti hormoone (pms). Aga mind huvitab see, et isegi kui ma tean, millest see nii on ja kuidas käituda, siis kas tegelikult ka saab midagi muuta, see on ju jube pikk protsess ja kui tagasilangus tuleb, siis lööb kõik uppi ja hakka otsast peale. Käitumise suhtes on raske just enda suhtes käituda...kuidas öelda endale, et tee nii.. Kuidas iseenda alateadvust ja harjumusi petta?? Kuidas ennast ümber programmeerida nii, et sa ei lange enam sinna?? ...ja kui peaks toimuma tagasilangus selles suhtes, et "mul oligi õigus" siis ongi ju kogu eneseõpetus pekkis. Kes kardab koeri, need peavad koertega tegelema, et hirmust üle saada, aga kui selle ülesaamise ajal peaks koer tõesti hammustama kunagi või näksama? Siit võib lõputuseni filosofeerida ja erinevates suunades edasi minna ju, mida siis õppida? Kus suunas minna? Ma usun et ma siit seda vastust ei saa, aga aitäh ikkagi Sain vähemalt välja kirjutada ennast ja natukene vb selgust.
Hirm muutuste ees on arusaadav. Isegi, kui muutused võiksid kaasa tuua parema enesetunde, süüdistustevaba minapildi. Mudel, milles olete aastaid elanud, on teisse kinnistunud, see on osa teist, see oletegi teie.
Loomulikult on muutuste protsess koostöös terapeudi/psühholoogiga pikk, olenevalt vajadusest, muutuste vajaduse aktsepteerimisest-muutuste sisseviimiseni- muutuste püsimajäämiseni, võib see kesta aastaid.
Võite loomulikult elada edasi samamoodi kui seni, nagu ise nimetate, on asjad praegu kontrolli all... ent ebakindlus tuleviku osas kummitab teid iga päev.
Garantiid ei saa ma teile anda, et kui otsustate astuda eneseteraapia teekonnale ja võtate ette vastutuse muutusti sisse viia- et siis läheb kõik kiiresti ja mõnusalt.
Ei, see teekend on konarlik, vahel on tagasilöögid...aga kindlasti on lootus ka ka edasiminekule ja paranemisele...- kui teete seda koostöös oma ala spetsialistiga.
. Süüdistan ka tihti hormoone (pms). Aga mind huvitab see, et isegi kui ma tean, millest see nii on ja kuidas käituda, siis kas tegelikult ka saab midagi muuta, see on ju jube pikk protsess ja kui tagasilangus tuleb, siis lööb kõik uppi ja hakka otsast peale. Käitumise suhtes on raske just enda suhtes käituda...kuidas öelda endale, et tee nii.. Kuidas iseenda alateadvust ja harjumusi petta?? Kuidas ennast ümber programmeerida nii, et sa ei lange enam sinna?? ...ja kui peaks toimuma tagasilangus selles suhtes, et "mul oligi õigus" siis ongi ju kogu eneseõpetus pekkis. Kes kardab koeri, need peavad koertega tegelema, et hirmust üle saada, aga kui selle ülesaamise ajal peaks koer tõesti hammustama kunagi või näksama? Siit võib lõputuseni filosofeerida ja erinevates suunades edasi minna ju, mida siis õppida? Kus suunas minna? Ma usun et ma siit seda vastust ei saa, aga aitäh ikkagi