Olen oma kaaslasega koos elanud tänaseni 4,5aastat. Oleme saanud hästi läbi ja on olnud ka tülisi. viimane suurem probleem oli see, et ostsime ühise maja, mida hakkasime koos tasapisi kõpitsema. Pühendusin mingil hetkel liialt majale ja suhe jäi mingiks hetkeks tahaplaanile. Saan nüüd ise sellest ka aru. Kuid elukaaslane ei soovi koos enam jätkata. Olen andnud peale selle lubadusi, et selliseid asju ei kordu kuid uut võimalust pole seni saanud! Ma ise tol hetkel aru väga ei saanud, et käitun valesti. Pühendasin end majale kuna meil oli enne maja tülisi ühise elukoha pärast. Seega tahtsin kiirelt tegutseda. Kuid tegin vea, mida hetkel tunnistan. Nüüd oleme hetkel lahus. Enne lahku minekut lubasin end muuta ja olla armastav ja hooliv mida olin ka enne ja tõsta suhe taas nr1. kohale aga mis korra tahaplaanile jäi.
Tegin seda kõike meie ühise heaolu nimel ja ei osanud arvata kohe, et asi nii minna võib ja naine ei mõista mind miks nii tegin. Kas ma peaksin hetke olukorraga leppima või on mingi võimalus veel midagi muuta? Olen segaduses ja ei tea mida edasi teha. Minu tunded pole kuhugi kadunud. On ehk nõustamisest abi ?
Olite väga pühendunud ühise kodu loomisele, kuid kahjuks õõnestas see teie omavahelist suhet. Kahjuks nii võib minna, kui teineteisega olemised jäävad tahaplaanile. Kuigi näib, et maja ehitamine, töötamine suure koormusega või ka näiteks vaid lastele pühendumine ongi ju kogu pere huvides võib siiski see hoopis karuteene teha. Suhe vajab ka nö toitu ja suurt panustamist. Pere ju sellele toetubki ja toimib just nii hästi, kui hea on mehe-naise suhe. Teie oletegi seda kõike mõistnud ja sooviksite ka teisiti toimida, kuid saan aru nii, et naine ei usu enam suhte toimimisse. Kui aga on mingi võimalus, et temagi tahab ja on alles ka veidi usku, et edaspidi saabki teisiti olema, siis tasub ikka püüda ja mitte veel loobuda. Võib ju olla ka nii, et ainult kahetsusest ja lubaduste andmisest ei piisa, veenvamad on kinnitused, mis näitavad, et tõepoolest ongi nüüd teisiti. Tundub nii, et praegu oleks oluline tõsiselt teema üle arutleda, sest vajate ju ka teie naiselt kinnitust ja toetust, et ta tahab suhet toimima saada ja on veel alles kasvõi veidi usku ühisesse tulevikku. Ma tahan küll julgustada ka nõustamisest abi otsima. Kuigi garantiisid ju pole, konkreetset nõuanded ei pruugi ka teid aidata, kuid vastastikku suurema selgust saada oleks ju mõlemale hea. Loobumisega pole ju ka kiiret ja ennatlikud otsused võivad jääda vaevama ka naist.
Jah, nõustaja poole pöördumine on hea mõte, kui on raskused otsustamisel või olukorraga leppimisel, kui miski vaevab sedavõrd, et see segab igapäevast toimetulekut. Kõik, mis võiks aidata kaasa hingerahu ja tasakaalu loomisel, on hea. Vahel on selleks vaja omaette olemist, vahel sõpru või lähedasi, kellega muret jagada, vahel aga nõustajat, kellega arutleda toimunu üle ja aidata mõista, kuidas toimida edaspidi. Inimesed on erinevad ja neid aitavad ka erinevad asjad rasketel hetkedel. Seega pole ühest vastust, kas peaksite või ei peaks pöörduma nõustaja poole, kuid see on kindlasti üks sobiv viis end aidata.
