Olen üle 40a naine. Läksime elukaaslasega lahku mõned kuud tagasi. Seljataha jäi 11,5a kooselu. Meil on ka ühine laps. 9a.
Juba pikemat aega tundsin, et meie kooselus ei ole kõik päris õige. Aga mees on väga kinnine ja kui ta lõpuks rääkima sain, siis sain shoki, sest see mis sealt tuli, seda ma ei oodanud.
Nimelt tuli välja, et juba viimased 5!!! aastat tal puuduvad minu vastu sügavad tunded - põhjused on väga intiimsed ja isiklikud ning seotud minu kui isikuga - ehk on asju, millega ta minu puhul lihtsalt ei suuda leppida (nagu mõnel puhul inimese higilõhm vmt.) , aga kuna meil oli laps, siis elas lihtsalt kohusetundest koos. Meil oli ka intiimelu, minu hinnangul täiesti normaalne - viimasel ajal muidugi jäi seda järjest harvemaks ja harvemaks, aga see oli olemas.
Kuna tundsin juba pikemat aega, et meie vahel asjad pole korras ja ma nägin, et tal on keegi, siis see ilmselt sundiski mind lõpuks asja lõpuni ehk ülestunnistuseni viima.
Loomulikult peale seda ta teatas, et meie suhe on läbi ja välja kolima pidin mina (koos lastega siis - mul oli ka eelmisest kooselust laps).
Arvasin, et saan juba täitsa hästi iseendaga hakkama, aga nüüd juba nädal aega ma lihtsalt ei suuda oma emotsioonidega enam toime tulla - põhjus ilmselt selles, et läbi laste sain teada, et tal tõepoolest ongi teine (lapsed on ju vägagi tähelepanelikud) ja see mõte, et keegi teine on lõplikult mehe minult ära võtnud teeb nii kohutavalt haiget, et ma ei tule enam ise toime., sest nii kurb kui see ka ei ole, minul on ju tunded veel alles ja ma ei saa sinna mitte midagi parata. Mina tahtsin elada selle inimesega koos elu lõpuni, aga nüüd.. olen 40 + ja üksinda. Mismoodi ma edasi elan... hetkel on küll must masendus peal. Lapsed on küll minuga, aga meest nad ju ei asenda.
Kõik see teeb kohutavalt haiget ja ma tahaks seda meest vihata et kergemini üle saada, aga ei suuda. Lihtsalt ei suuda.
Mismoodi nüüd kogu sellest valust üle saada nii, et suudaks normaalselt edasi elada.....
Paari kuu eest lõppenud paarisuhe on teid tänaseks viinud seisu, kus tunnete, et ei suuda toimunuga leppida, teil on väga valus. Alles on teiepoolsed tunded mehe vastu, kes tunnistas peale viite aastat vaikimist, et te olete talle vastumeelne...
Kurb on lugeda, et paarisuhtes olles ei suuda inimesed olla avatud ja ausad, rääkida oma tunnetest, mõtetest ja vajadustest. Võimalik, et suhte purunemine oleks jäänud olemata, kui probleemist oleks avatult räägitud- meil on palju häid paari- ja pereterapeute, kelle poole oleks suhtemurega saanud pöörduda.
Oleks on muidugi paha poiss...
Pikaajalise kooselu lõppemine on alati suur kaotus (pole vahet, kas lahku minnakse sõbralikult või tuntakse end reedetuna), see on sarnane leinaga ja sellega kaasnevad erinevad etapid- kuniks lein on läbi töötatud ja inimene saab oma eluga edasi minna.
Kindlasti olete kursis, et leina läbitöötamine ja sellega toimetulek ja leppimine toimunuga võtab aega (igal inimesel erinevalt), tooksin siinkohal välja leina faasid, mida igaüks, kes kaotusega kokku puutub, läbima peab.
1) Šokk ja eitamine – seda eriti juhul, kui suhte lõppemine tuleb ootamatult. ("See ei ole võimalik"; "See ei saa minuga juhtuda").
2) Varajane reaktsioonifaas- sellel perioodil esitatakse endale palju küsimusi, millele ei leita vastuseid. Vahel on uni häiritud. Tihti on erutuslävi madal ning reageeritakse välistele sündmustele liigse intensiivsusega. Ajaliselt kestab see faas paarist päevast mõne nädalani.
3) Hiline reaktsioonifaas - suhte lõpp ja partneri kaotus on teadvusse võetud ning seetõttu ei suudeta millelegi muule mõelda. Kui psüühiline pinge on väga suur ning kogetakse viha ja masendust, võtab keha osa pinget enda kanda ning sellega seoses tuntakse kehalisi hädasid. Vahel süüdistatakse ennast toimunus või otsitakse süüdlast väljastpoolt. Hilises reaktsioonifaasis ei suudeta elada harjumuspäraselt tavalist elu, kuna emotsionaalsel tasandil pole lepitud enda ning kujunenud olukorraga. Sellest faasist hakatakse välja kasvama, kui analüüsitakse sündmus läbi ning mõtestatakse enda jaoks lahti. - Soovitaksin teil enam mitte kauem viivitada, ning otsida abi spetsialistilt. Kirjeldatu järgi võite olla just selles suhte leina faasis. Te ei pea seda rasket aega üksinda ära kandma, leidke endale toetus psühholoogi näol!-
Ajaliselt kestab see periood mõnest nädalast kuni mõne aastani, sõltuvalt isiksusest ning tema tõekspidamistest.
4) Toibumise faas- varem või hiljem kohaneb iga inimene tekkinud olukorraga. Hakatakse taas huvi tundma igapäevase elu ja tuleviku vastu, lepitakse juhtunuga. Sõlmitakse rahu iseenda ja maailmaga. Kui seni keskenduti kaotusvalule, siis nüüd suudetakse näha elu juba ka helgemates värvides. Ajaliselt võib toibumise faas kesta aastaid ning aeg-ajalt võib esineda tagasilanguse perioode. Kõik protsessid inimese psüühikas võtavad aega, kiirustamisega ei jõuta kuhugi.
5) Uue suuna valimise etapp- sellel perioodil pöördutakse tagasi normaalsesse ellu, aktsepteeritakse ennast ja oma elu sellisena, nagu see on. Muutunud olukorras kujundatakse endale sobivad käitumis- ja toimetulekuviisid. Tihti otsitakse endale uusi eneseteostuse võimalusi.
Üks on selge, ka kooselu lõppemise korral tuleb teil mõlemal leida endas niipalju mõistmist ja aktsepti, et suudaksite lapsevanematena edaspidises elus koostööd teha. Kuigi te ei funktsioneeri enam elukaaslastena/partneritena, siis lapsevanematena - elu lõpuni.
Lapse vajab oma mõlemat vanemat, tema heolu ja arengu seisukohalt tuleb teil teha mõistlikke ja just lapse vajadusi arvestavaid otsuseid (kus elab, kuidas ja kui sageli kohtub eraldielava vanemaga jne).
Abi saab psühholoogidelt ja pereterapeutidelt, vaadake: www. pereteraapia.ee , www.lahutus.ee . Lisaksin siia ka raamatu, mida saate huvi korral lugeda: Bruce Fisher, Robert Albert "Kui suhe lõpeb. Kuidas lahutusest toibuda." Tänapäev, 2010.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
