mõlemad on kanged. Palju on rääkimist rohkem sellest, mida teine peaks tegema, selle et kumbki iseennast muutaks. Kuidas saada elu omavahel paremini toimima kui mõlemad on kanged ja mõlemad leiavad et ainult teine peaks muutuma ja mitte teine?
Olete mõistnud, et teise muutmise taotlused ei anna soovitud tulemusi. Nii see tõesti on, sest kui üks arvustab ja süüdistab teist, siis on tulemuseks enamasti vasturünnak, omapoolsed süüdistused ja kriitika. Ja nii lõputu jadana ja mõlemale näib, et teine ei mõista ja on ebaõiglane.
Sageli näib, et ise muuta midagi ei saa, sest teine ju pole aru saanud, mida ta valesti teeb. Samuti segab suhtumine, et kui püüda oma käitumist muuta, siis oleks see ju allaandmine ja nõrkuse tunnus, teisele võidu andmine. Kui aga saaks tülitsemist vaadata ilma kes-keda võitluseta, kus alati üks võidab ja teine kaotab ning kaotaja jääb alati rahulolematuks ja valmis peagi tagasi tegema, siis oleks juba hea algus midagi muuta. Niisiis kui ka üks loobub tõestamast, võimuvõitlusest, püüdlusest teisele tagasi teha jne. on juba hea. Küsimus pole ju selles, kes on parem ja kellel on õigus, sest igaühel on õigus oma arvamusele ja vajadustele. Nagu teie kirjast välja loen, olete ummikus ja soovite teisti toimida ning näetegi, et teise muutmise soov on taksituseks probleemide lahendamisel. Soovitan väga lugeda meie kodulehelt (Suhtlemisoskuste KKK) seda osa, mis puudutab mina-sõnumeid ja kehtestamisoskust, aga ka aktiivset kuulamist. Need oleks head abinõud just sellisteks olukordadeks.
Lühidalt öeldes, igaüks saab vastutada vaid enda eest ja rääkida iseenda nimel, rääkides oma tunnetest, vajadustest ja arusaamadest ning võimaldada ka teisel seista oma vajaduste eest. Ei ole vaja otsida tõde, vaid rääkida, mis muret teeb konkreetselt, st mis vajadusi on kahjustatud. Seda kõik saabki teha ilma teist süüdistamata, tema tundeid ja vajadusi arvustamata. Kui teine peakski olema kaitsepositsioonil (see on loomulik, kui ollakse haavatavad ja kritiseeritud) ja jätkama vasturünnakuid, siis on parim olla aktiivne kuulaja ja peegeldada temas toimuvat, mõista, mis tema jutu sõnum on ja millistest tema vajadustest ja tunnetest ta räägib, seda ka siis, kui ta teeb seda süüdistuse kaudu (nt saab sõnastada ja peegeldada nii: sulle näib, et mina peaksin teisiti käituma; sa ootad, et ma arvestaksin sinuga rohkem; sulle tundub, et ma olen ebaõiglane; sa ei mõista, miks ma vahel ärritun… jne.). Aktiivse kuulamise sisu tuleneb konkreetsest olukorrast ja sellest, kuivõrd suudate teise sõnu empaatiliselt mõista. Peamine on aga aktsepteerida, et teise jaoks on nii nagu ta väljendab. Mitte kas see on õige või vale, põhjendatud või mitte, vaid tema näeb asju nii ja tunneb nii. Kui teine kogeb, et ta võib nii tunda, oma mõtteid väljendada, siis peagi puudub vajadus teist süüdistada. Kui teie teete alguse kasvõi nii, et jätka vanamoodi, ei ründa vastu, siis peagi toob see muutusi ka teise reageeringu. Võib olla mitte kohe ja piisaval määral, kuid kindlasti on tõenäolisem, et suhtlemises tuleb muutus siis, kui teete midagi teisiti. Mõelge eelnevalt läbi, mida taotlete, mida ootate, mis teid tegelikult häirib, mis suhtes võiks teisiti olla, siis on kindlam ka end väljendada.
Rääkimisi võite alustada ka nii, et loote hea kontakti ja suhtumise, nt öeldes, et soovite seekord teisiti ja leppida ka kokku, et loobute teineteises vigu otsimise. Valmisolek teineteist mõista võiks tulla ka sellest, kui ütlete otse välja, et teil on ühine eesmärk - suhet parandada, pakkuda ja tunda hoolivust ning vajate vastastikust sõbralikku kohtlemist. Kes ei tahaks? Kui algus on positiivne ja ühine eesmärk selge, on ka kergem vältida vanu tülitsemise mustreid.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
