Tere, oleme mehega abielus olnud 9 aastat, meil on 4 toredat last. 4 kuud tagasi sündis meie ainus poja, esimesed on tütred. Seega abikaasa eriti õnnelik, et sai poja. Mina aga tunnen end üksiku ja mahajäetuna tema poolt. Ta on enamus abieluajast olnud tööl soomes. 9 aasta jooksul on olnud tema poolt 2 kõrvalhüpet.
Nüüd aga asi minu jaoks veel talumatum, tunnen, et oleme teineteisest eemaldunud. Et ta eelistab minule ja lastele oma vanemaid ja õdesid/ venda. Kutsub neid oma perekonnaks. Kuigi minule perekond tema ja lapsed. Viimane aeg olen palju üritanud rääkida, et peaksime midagi koos tegema. Saigi kokkulepitud, et kui soomest tagasi tuleb läheme koos välja. Mainitud õhtu käes tema läks hoopis isa juurde ja jäi sinna 2 ööpäevaks. Toimus siis kõva pidutsemine. Mina muidugi üdini solvunud, vihane. Järjekordselt valis ta oma pere. Soovisin lahutust, pakkusin välja nõustamist, kuna minuga ta seda teemat ei aruta, kui midagi ei meeldi astub uksest välja. Olen nõutu, tema omalt poolt probleemi ei näe. Kuigi koguaeg on mingi riid üleval, tema suguvõsa keerutaba alati probleeme, tekitab intriige, hõõrub ninaalla, et mul on eelnevast kooselust tütar, keda mees kasvatab kui oma. Mehele heidan, ette, et ta ei kaitse ei mind ega tütart. sugulased võivad öelda mida tahavad. Vastu lausutakse siis, et istun lapsega kodus ja igavusest mõtlen asju välja. Mees on muidu üle keskmise hea. Käib tööl ja teenib, ütleb mitu korda päevas, et armastab mind. Kuid minule on see kõik viimasel ajal nagu õhk, paljad sõnad, sest tegusid ei ole. Teema tegelikult palju pikem ja keerulisem. Olen hakanud endale tunduma nagu hüsteerik, mõtlen, mida hullu peaks juhtuma, et ta mõistaks?
Tunnete end üksildasena, sest teie mees eelistab oma tööst vaba aega veeta pigem päritolupere ringis. Olete pakkunud nii lahutust kui nõustamist, kuid mees eirab probleemi.
Teie kirjast järeldub, et teie pisipoeg on vaid 4- kuune. Nii väikesele beebile on ema veel tõeline meele- ja käepikendus. Lisaks töötab abikaasa Soomes. Hoolt tuleb kanda ka ülejäänud 3 lapse eest. Kindlasti tekitab selline olukord pinge ja stressi nii teile kui teie abikaasale. Ka kõige ideaalsem pereelu on alati pidevas muutumises. Langused vahelduvad tõusudega ja kriise ületades jõutakse uuenenud ja küpsemasse faasi juba kogemuse võrra rikkamana. On sage, et pingesituatsioonis laskub üks või teine partneritest just talle ainuomastesse ja varakult juurdunud käitumismustritesse. Tundes negatiivseid tundeid, mõni inimene justkui tardub, mõni jälle elab oma tunded teise peal välja teda süüdistades ja hukka mõistes, mõni hoopis põgeneb situatsioonist esimesel võimalusel, mõni pühendub rohkem tööle jne. Ükski neist toimetulekumehhanismidest ei ole paarisuhte hoidmise mõistes konstruktiivne, sest üldjuhul suureneb teise osapoole rahulolematus veelgi.
Kui te tunnete, et teie vajadustega ei arvestata, siis ainus efektiivne viis endast teada andmiseks ja olukorra korrigeerimiseks on n.ö. Mina- sõnumite edastamine. Te annate ilma liigsete emotsioonideta, ilma teist riivamata ja hukka mõistmata teada, kuidas tekkinud olukord TEID isiklikult mõjutab. Näiteks: “Kui meil on kokkulepitud, et veedame nädalavahetuse koos ja sa oled 2 päeva järjest hoopis oma vanematega ning õdede ja vendadega, siis olen ma pettunud ja kurb.”
Mõnikord on selleks, et tekkiks võimalus mõistmiseks, vaja end väljendada väga täpselt ja selgelt. Kui antakse mitmeid varieeruvaid sõnumeid, mille alatoon või mõte on küll üks ja sama:”vajan sind enda lähedale”, ei pruugi teine inimene neid sõnumeid siiski alati üheselt mõsta. Seepärast soovitan teil alustuseks kasutada iga väiksemgi jõuvaru rahunemiseks ja tasakaalu tagasisaamiseks. Suhtes on tõepoolest kaks osapoolt võrdse vastutusega suhte toimimise eest, kuid täiskasvanuna on mõlemal osapoolel ka isiklik vastutus oma isiklike tunnete, reageeringute ja emotsionaalse heaolu eest. Mõistan, et olukorras, kus toetust ei ole piisavalt ja laste eest hoolitsemine võtab viimsegi energiavaru, võib endas rahuhetke leidmine keeruline olla. Samas on see väga vajalik, et olukorda muudatus tekitada. Teie sisemine tasakaal on väga vajalik ka lastele ja seda eriti teie 4- kuusele pisipojale. Püüdke leida kasvõi väga väikeseid momente, et enda vajadustele pühenduda. Kui oma mõtted on tasakaalus, siis saab neid ka selgelt ja üheseltmõistevalt partnerile suunata. Siis on ka suurem võimalus, et neid teateid kuulatakse ja kuuldakse. Püüdke ka omalt poolt abikaasat tõeliselt kuulata. Võib olla on ka temal oma sõnum, mis on mingil põhjusel väljaütlemata jäänud või lihtsalt igapäevatoimingute vahele ära kadunud. Öeldakse, et kui soovid hellust, siis jaga hellust, kui soovid tähelepanu, siis jaga seda. Kes teab, ehk töötab see ka kuulamise puhul.
Kui olukord on mingil põhjusel pikka aega paigalseisev ja muutumatu olnud, siis võtab uute harjumuste kujundamine kindlasti aega. Oluline on siinkohal kannatus ja üha uuesti ja uuesti harjutamine. Täpselt nii nagu sportlane harjutab uut tehnikat. Algul tahab ikka vanamoodi minna, sest see on kergem ja uut moodi tundub raske ja mõttetu. Ehk siis tunded keevad üle ja ette tuleb üksteise süüdistamist. Ühel hetkel hakkate kindlasti nägema, et uus suhtlemisstiil annab esimesi tulemusi ja pakub suuremat rahulolu.
Kui tunnete, et ikkagi on raske end oma mehele kuuldavaks teha, siis võiksite katsetada ka kirja kirjutamisega. Lisaväärtusena saab olukord ka niiviisi selgemaks mõeldud.
Ka perenõustaja külastamisest võib kasu olla.
Soovin teile kõike head!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
