Tere,
meie pea 5-kuune beebi jääb vahel isaga koju ja alati, kui mina tagasi jõuan, võin kindel olla, et mehel on halb tuju.
Kui oleme kõik koos kodus, siis ta minu meelest pigem hea meelega tegeleb lapsega. Hoiab süles, vahetab mähkmeid, jutustab... ma ei ütleks, et meie laps on mingi erililist sorti kisakõri, aga teeb vahel häält küll, eriti siis, kui igav hakkab, kõht tühi või uni peal. Koju olen neid kahekesi jätnud maksimaalselt 10 korda terve selle aja jooksul ja tunniks kuni kolmeks. Ei midagi ületamatut minu meelest. Olen alati rääkinud, mis ajal beebi midagi tegema peaks ja millal ta võiks soovida süüa või magada. Aga miskipärast alati, kui ma tagasi jõuan, on mees mossis. Ütleb, et laps karjus ja magama pole nõus mujal kui süles. Kui mina päevad läbi lapsega kodus olen, siis ta muidugi vahepeal nutab ja mõnikord tõesti ei jää magama mujal kui süles. Kas mees pole siis piisavalt kannatlik või milles asi? Minu meelest ei ole seda, et beebi issiga ei lepiks. Kas laps on lihtsalt minuga harjunud ja issiga mitte nii väga?
Mees ise kaldub olema pigem melanhoolne. Vahel on tujukas. Kui vihastab, siis ongi ikka üsna vihane selle konkreetse inimese peale, kes teda just närvi ajas. Karjub tolle peale, ütleb väga halvasti ja siis enam mõnda aega ei räägi temaga.
Mida ma peaksin tegema, et see olukord paraneks? Neid mitte kahekesi jätma? Ma tõesti ei soovi end iga kord koju tulles suure süüdlasena tunda.
Öeldakse, et nagu emaks ei sünnita, see võtab veidi aega (ema ja beebi kohanemine), ei juhtu see ka isadega automaatselt. On leitud, et isad (loomulikult ei ole see reegel) hakkavad üldiselt end oma lastega vabamalt tundma, kui nendega annab juba midagi koos ette võtta, praegu on ta liiga beebi... Võimalik, et sama toimub ka teie mehega praegu, ta ei tunne end üksinda mugavalt sageli nutva beebi seltskonnas.
Isaks kasvamist saate toetada, kui tunnustate oma meest omapoolse panuse andmise eest. Olge siiralt tänulik, et ta võimaldas teil tunnikese kodust eemal olla. Kõige paremini toimivad positiivsed minasõnumid, näiteks:"Ma olen tõesti tänulik ja rõõmus, et said täna beebit hoida!", " Tunnen end peale jalutuskäiku puhanuna, aitähh, et beebit vaatasid!" jne jne.
Märgake ja tunnustage iga mehepoolset panust lapse eest hoolitsemisel- tõite ka ise välja, et koosolles tegeleb ta meeleldi teie ühise lapsega. Tunnustage meest kui isa oma sõprade, sugulaste juuresolekul. See kõik suurendab mehe rahulolu ja kohanemist isarolliga.
Küsite, et mida teha- tunnete süütundeid, kui tulete koju ja mees on halvas tujus, kuna pidi beebi nuttu taluma, teda lohutama ja süles magama kussutama... Küllap olete lapse mehe hoolde jätnud ikka olulisel põhjusel, mitte niisama- paarisuhe eeldabki, et teeme ka teineteise heaks midagi, mis teisele on tähtis, või aitame teineteist. Süütunnetel pole siin kohta!
Pahura mehe jaoks on parim, kui olete tema jaoks lihtsalt hea kuulaja- sõnastage mehe poolt öeldu oma sõnadega tagasi, või peegeldage tagasi mehe poolt öeldud tunne. See, kui te ei hakka beebi käitumist emalõvina õigustama, või mehe kogemust vähendama/tühistama, annab te partnerile sõnumi, et mõistate teda. See aitab tal rahuneda ja oma tunnetega toime tulla ja rahuneda. Kuulamisoskusest saate lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
