Tere.
Kirjutan oma murega siia, sest ei oska enam kuskilt mujalt abi otsida.
Olen alles noor, 24 aastane naisterahvas ja koos olnud oma mehega peaaegu 7 aastat. Suvel oli meil nö. suurem kriis, ta oli mitu kuud kodust eemal ja ma murdusin. Jätsin ta maha ja astusin suhtesse teise mehega (mis oli küll algusest peale hukule määratud, sest oleme niivõrd erinevad inimesed jne.) (Selle kõrvalhüppe on mees mulle igati andestanud ja ei puuduta seda teemat üldse - ütleb ,et olime siis lahus ja mis oli, see jäägu mineviku). Terve selle aja (2 kuud kui meest polnud eesitmaal + 2 kuud kui ta oli eestis ja püüdis mind tagasi saada) suhtlemise vähemal või rohkemal määral . Nüüd alates detsembrist olen taas oma endise mehega koos ja kõik näib nagu korras. Aga vot mina olen hinges rahutu. Kui küsin endalt, et kas tahan oma mehega olla on vastus "jah!" ja teema peaks nagu ammendatud olema, aga kui oma meest näen, siis tunnen, et olen temast hingeliselt nii kaugel nii kaugel. Vaatan talle otsa ja ei tunne nagu äragi teda. Saan aru, et inimesed muutuvad, tema on muutnud, mina olen muutnud aga ma justkui ei suuda sellega leppida. Ei taha minna ka temast lahku, sest ta on nii hea mees ja ma tõesti tahan temaga olla. Aga millest selline hingeline lahusolek? Kas tõesti on võimali, et nende kuudega kui teda polnud Eestis + need kuud, kui olin teisega, kasvasime lahku? Tahan seda parandada, kui see tõesti nii on. Hakkasime noorelt koos olema, 17 aastaselt ja ma ei taha visata teda ära. Vahest tunnen, et vajan aega, et olla üksi aga ei julge ka mõnes mõttes, sest nii kardan temast veel enam kaugeneda.
Me teeme palju asju koos. Peale tööpäevi oleme alati koos jne. Olen justkui ennast nii ära kaotdanud, et jube. Iga päev söön ennast sellega seest poolt. Tahan ju temaga olla, aga miks ma tunnen, et oleme nii kaugel teineteisest.
Kas aitab meid koos ühine aeg? Ja kuidas ma ennast üldse aidata saaksin?
Soovite oma pikaajalise suhtega jätkata, kuid olete siiski segaduses, sest tajute meest emotsionaalselt kaugel olevana ning vajate rohkem aega üksiolemiseks.
Kuigi inimese põhiolemus ja väärtushinnangud muutuvad elu jooksul üpris vähe, on igaüks meist oma elus pidevas arengus ja läbib erinevaid loomulikke tsükleid, s.h. ka loomulikke kriise. See toimub vaatamata sellele, kas oleme suhtes või mitte. Kõrvaltvaatajale ei pruugi muutus nii tajutav olla, kuid inimene ise tunneb, et ühel hetkel on läbisaamine nii maailma kui iseendaga natuke kergem või raskem, ühel hetkel pühendutakse veidi rohkem iseendale ja mõnikord on fookuses jälle rohkem suhtega või lastega seonduv. Kui olete suhtes, siis tasuks arvestada nii iseenda kui partneri isikliku arengu ja kriisidega, kui ka suhte arengu ja kriisidega. Need on teatud mõttes justkui paralleelprotsessid. Samas, kriis suhtes võib esile kutsuda kriisi isiklikus elus ja vastupidi. Positiivne on see, et kriisi läbides algab tavaliselt uus etapp ja siis on jälle pilk selgem ja rahulolu suurem. Alustasite oma suhet üsna noorelt, võiks isegi öelda, et hilisemas teismeeas. 7 aastat on oluline periood nii isiklikus kui ka suhte arengutsüklis. Suhte osas on kergem otsuseid teha, kui enesetadlikkus on kõrgem. Seega julgustan teid rahulikult ja huviga uurima iseennast, oma väärtushinnanguid ja ootusi elule laiemas plaanis. Andke oma kaaslasele teada, et see on praegu teie jaoks oluline teema ja ehk leiate temas hoopis hea toetaja, kellega koos edasi rännata.
Oluline on tähele pana, et suhtes on olemas ühine MEIE osa ehk siis mida me teeme koos, kuidas käitume partneritena, kuidas suhtleme, mille poole liigume, kuidas koos aega veedame, kuidas materiaalseid otsuseid teeme, jne. Ei maksa unustada, et suhtes on olemas ka MINA osad. Näiteks, mina ja minu hobid, sõbrad, püüdlused, areng, tööelu jne. Suhte algusetapis ollakse koos hoopis teistmoodi. Hormoonid toetavad, liblikad on kõhus ja tundub, et Mina poolt ei olegi, justkui seda ei olekski vaja. Aja möödudes pilt selgineb ja MINA pool saab jälle aktuaalsemaks. Kui suhtesse astusite teismelisena, siis on see ehk hoopis esimene võimalus oma minale n.ö. otsa vaadata. Seega ei ole midagi halba selles, et soovite rohkem üksi olla. Võib olla on see pigem võimalus iseenda tundmaõppimiseks.
