Tere!
Oleme elukaaslasega lahus aga elame ühel pinnal ja kasvatame ühist last.Päevad ,mil oleme koos mööduvad tülitsedes ja teineteist ähvardades.Küll mees võtab lapse ära ja küll mina ehk siis naine ja ema olen nõus ise ära minema.Tunded on niivõrd teravad,et ei jaksa enam ja ei saa kumbki otsusele,mida keegi tahab.Mees nõus igati kõiksugustes igapäevatoimingutes aitama aga pinged paisuvad ja tülinaks läheb ikkagi.Tema jutt,et tahab ainult last ja muu teda samas ei huvita.Ise juba täiesti ükskõikseks muutunud nii enda kui kõige ümbritseva suhtes ja hakkab isegi pereelust juba villand saama.Mida ja kuidas edasi ? Anda mehele soov elada siis üksi koos lapsega ja saame kõik rahu.
Olete pidevatest tülidest kurnatud ja nendest vabanemiseks olete hakanud kaaluma lahkumist ja lapse jätmist isa hoolde. Kindlasti pole see kerge elada koos peale lahtutust. Kirjutate, et te ei jõua otsusele, mida keegi tahab. Ilmselt ei lõpe tülid enne, kui pole selge, mis teil omavahel peale lahutust lahendamata on. Võimalik, et see ongi lapsega seonduv. Kuid kas on veel midagi? Ja kas see omakorda ei võimalda teil lapsega seonduvat lahendada nii, et tema huvid oleks esikohal. Vahel on pettumused ja haiget saamised sedavõrd suured, et kuidagi ei saa rahumeelselt elu ümber korraldada, teist lahti lasta, ise oma eluga edasi minna ja mõelda, kuidas hoida head vanemalikku suhet ja olla mõlemad lapse jaoks olemas.
Loodan väga, et te mõlemad lapse isaga suudate vahet teha, mis on teie enda vahel lahendamata küsimused ja mis on see, mis on vaid lapsega soendavas otsustamata (nt materiaalsed küsimused, aga ka isiklikud haigetsaamised). Kuid täiesti arusaadav on ka see, et see pole üldse lihtne ja üheselt määratletav. Võimalik, et vajaksite selguse saamiseks ka nõustamist, et jõuda lahendusteni, mis tõepoolest lähtub lapse huvidest.
Mida te ka ei otsustaks, laps vajab teid mõlemat. Kuigi üks vanem on see, kelle juures laps elab, vajab laps regulaarset sidet ka teise vanemaga. Eriliselt tähtis on aga see, et laps ei oleks vahend omavahel asju klaarida, kätte maksta ega ka kellegi omand ega kauplemisvahend. Kahjuks on laps väga sageli tõmmatud ka tülitsevate vanemate lojaalsuskonflikti ja see on lapsele väga suurem koorem. Sel juhul, ta ei saa tunda rõõmu vanematega koosolemistest, vaid peab kartma, et kui tal on ühega hea, siis see teeb haiget teisele. Aga talle on ju mõlemad vanemad tähtsad. Seetõttu, kui vähegi võimalik, siis vältige lapse kaasamist otsustamisse, kelle juures ta rohkem tahaks elada ja vältige ka ise teineteisele tõestamisest, kes on parem lapsevanem.
Seega enne tähtsaid otsuseid, jõudke selgusele, mis teie suhetes veel lahendamata on, et teha pingevabamaks vanemalikus rollis suhtlemise. Kui teie lahutasite, siis lõpetasite mees-naise suhte, kuid vanemateks jääte ju ikka. Vältige süüdistamisi, vigade otsimisi teises ega ka tõestamist, kes on parem vanem – see vaid hoiab tüli ja pahameelt ülal. Laps vajab teid tingimusteta ja tõestamisteta. Alustage sellest, et teil on ju üks ühine eesmärk ja see on lapse heaolu, tema tulevik ning te saate anda oma parima just siis, kui te suudate täiskasvanulikult arukalt teha kokkuleppeid ja osaleda lapse elus. Laps vajab vanemaid, kes saavad ka peale lahust omavahel sõbralikult läbi. Kui see on raske, siis minimaalne oleks, et te ei teeks teineteist maha ja võimaldaksite teineteisel lapse elus osaleda.
Lisan veel ühe raamatusoovituse: P.M.Stahl „Lastekasvatus pärast lahutust“, kus saate mõtteid, kuidas lahendada lahutuse käigus kerkivaid konflikte ja arvestada laste vajadustega.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
