Minu mehel on alkoholiprobleemid, nädala sees on ta kaine, kuid nädalavahetustel sõrade juures ja purjus. Kui ta kaineks saab siis kahetseb oma joominguid, aga enda kättevõtmine on jäänud lühiajaliseks. Meil on üks ühine laps 5a ja minu l on laps 16a. Nädala sees on ta eeskujulik isa ja mees aga nädalavahetustel on ta minu jaoks kadunud. Olen sellest elust väga väsinud, aga lahkuminek on väga raske, sest laps väga armastab oma isa ja majanduslikult on raske üksi kahe lapsega hakkama saada, sõpru mul pole, kes saaksid mind toetada, hiljuti suri mu ema ja isa on sügavas depressioonis, nii et lähedased mind toetada ei saa, olen oma murega üksi, kuidas ellu jääda selles suhtes? Või on siiski targem lahku minna ja võidelda igapäevaste majanduslike probleemidega. Ma ei ole kindel kuidas mees lahkumineku järel käituks. Kardan üksi jääda, korra olen olnud juba lahutatud ja tean millise valu ja üksindustunde see kaasa toob isegi kui mu kõrval on lapsed. Mees lubab pidevalt, et jätab joomise maha aga tema iseloom on selleks liiga nõrk ja kõik kordub jälle.
Mida teha.. kas jääda või minna???
Kirjelduse põhjal tundub, et mehe alkoholiprobleem on päris suur.
Kahjuks on alkoholism sedasorti haigus, mis ei kuulu ravitavate hulka, seda on võimalik küll kontrolli alla saada, kuid selleks on vaja alkohooliku enda kõrget motivatsiooni ja tugevat tahet, ümberkaudsete inimeste tahtest ja toest ei piisa. Sõltuvuse puhul räägitakse ikka ka kaassõltuvusest ja tihti muutub alkohooliku naine omal moel kaassõltlaseks, sest mehe eest hoolitsedes, tema eest asju ajades ja vastutust võttes ja teda mõistes aitab ta probleemil pigem püsida. Loomulikult on teie hool ja mure igati arusaadavad, samas ei näi see siiski muutuvat: nädalavahetusel mees joob.
Kahjuks ei saa ükski naine oma alkohoolikust meest viinakuradist päästa, kuigi see on väga levinud müüt. Kui kaalute tulevikku koos alkohoolikuga, siis seda ei saa rajada lootusele, et küll mees muutub, vaid tõsiasjale, et ilmselt mees ei muutu, st ta joob.
Ka üksindus ja laste kasvatamine ilma meheta on muidugi keerukas perspektiiv. Eks otsustamise juures ongi vaja läbi mõelda kummagi võimaliku otsuse head ja vead. Kui usute, et natuke paremad ajad ehk normaalsed suhted töönädala jooksul kaaluvad üles kõik selle vaeva, mis alkohoolikust elukaaslasega nädalavahetusel kaasas käib, siis miks mitte eladagi selles teadmises, et teie elu on selline tsükliline, te lepite sellega - olete ise teinud selle valiku. Kui aga joomaperioodide ebameeldivus varjutab ka kainete aegade hea poole, on ikkagi tõsine mõtlemiskoht, kuidas oma elu jätkata. Elu ei ole kunagi ilma kannatuste ja probleemideta, suhete juurde kuuluvad konfliktid ja kriisid - see on elu. Ent kui on valida elu vähemate kannatuste ja vähemate probleemidega?
Mõtteaine sarnaste lugude puhul on ka see, et mida mees tegelikult teeb, kui ta joob. Kas ta vähendab pinget, otsib väljakutset, saab hõlpu kodustest probleemidest...? Küsimus on ju vähemalt osati ka selles, et kas on võimalik leida mingi tegevus, mis võiks joomist asendada? Kui nädala keskel on teie elu rahulik-normis, siis kas sel ajal võiks rahulikult ka arutleda selle üle, milline võiks olla lahendus? Kui mees ise oma alkoholismi tunnistab, on see ju võimalus rääkida alkoholiravist, AA grupist jms ja esimese käigu selles suunas ehk arsti juurde mineku saab ju teha nimelt argipäeval. Kuid jah - eelkõige on see ikkagi tema otsus, mida teie saate vaid toetada. Teie isiklik otsus on, kas soovite olla selle mehe kõrval ja teha temaga kaasa kõik see, mis seondub tema otsustega.
