Väga raske südamega kirjutan siia oma suure mure.
Olen oma abikaasaga koos elanud 14 aastat, abielus oleme olnud üle kümne aasta. Meil on lapsed ja peale viimase lapse sündi olen olnud väga suures masenduses. Ma ei ole saanud abi oma abikaasalt, ei tuge, ega mõistmist. Kohe peale sünnitust olen palunud abi oma ala spetsialistilt ja seda abi ka saanud, tujud on vaheldunud, kuid paari aasta jooksul on sellest mingil määral siiski abi olnud.
Abikaasa kahjuks mind aidata ei osanud, tekkiski pidev süüdistamine minu poolt, et miks ta mind ei aita ja ma ei taha olla nii närviline ja nutta koguaeg.
Tööl käiaks on meie peres hetkel vaid mees, sest olen noorima lapsega kodune. Samas on minu abikaasa väga hea isa oma lastele ja sõbralik ka väljaspool kodu. Aegajalt on ta koos tööl ka endast veidi vanema naisterahavaga, kes siiani oli mulle tundunud täiesti ohutu. Võiks ölda, et isegi peresõber. Mina küll eriti temaga ei suhelnud, kuid midagi tema vastu ka ei olnud.
Pea kaks nädalat tagasi hakkasime mehega rääkima sllest, et milline meie suhe on ja tema tunnistas, et juba pool aastat ta mind enam nii palju ei armasta. Rääkisime sellest ja süüks olevat minu rahulolematu olek ja süüditamine, et ta mind ei oska lohutada. Lubasin olla mõstvam ja tundus, et kõik hakkab lõpuks ometi laabuma. Tundsin, et lõpuks ometi olen taas oma mehe parim sõber ja näen ka veidi naeratust tema näol. Sõitsin sõbrapäeva ajaks koolitusele ja tagasi tulles tundus, et ikka veel on kõik korras, ta ka ise saatis sõnumeid, et kõik on hästi. Nädalalõpus tahtis ta minna sõbra poole sauna ja ma ei teinud sellest probleemi. Koju saabus ta alles kella 4 ajal öösel. Ma ei tea miks, kuid läksin vaatama tema töötelefoni, sest mu süda aimas halba. Sealt lugesin sõnumit, kus see töökaaslane (naine) oli saatnud sõnumi, et "head ööd kallis" ja minu mees oli vastanud samaga. Ma tundsin, kuidas jalgealt kaob maa, mul hakkas nii halb. Ometi ei hakanud ma kohe oma meest üles ajama, ootasin hommikuni, ketrasin ja ketrasin seda, et mis on juhtunud. Kui ta ärkas tunnistas, et jah on selle naisega suudelnud ja otsinud lohutust, sest mina ei mõistnud teda. Küsisin, et kas nad on ka seksinud, sain vastuseks EI.
Palusin mehel oma telefonilt saata sõnumi sellele naisele, et see asi lõpeb nüüd ja oma naine on tähtsam ja rääkisin kõik ära.
Ei läinud kaua mööda, kui ta saatis sõnumi, et kas ütlesid ka, et seksisid minuga ja, et oli hea. SEE OLI SEE, MIDA OLIN KARTNUD!
Ma läksin endast nii välja, et lõin mehele näkku kolm korda, ta vaid nuttis ja ütles, et ta läheb ära, ta oli paanikas. Nuttis nagu väike laps.
Palusin kodus suurematel lastel hoida pisikest, et saaksin mehega rääkida. Ma olin rahunenud ja ütlesin, et me peame rääkima, ta ütles, et tal on nii häbi ja tahab ära minna, ennast ära tappa jne jne. Ma ei lasnud tal ära minna, kallistasin ja palusin mulle kõik ära rääkida. Mina olin talle toeks, ise polnud ma iial sellist tuge saanud. Kuna seoses minu hüsteeria hoogudega on mul kodus rahusti, siis andsin talle ühe tableti, et ta saaks veidigi rahu. Saate aru, mina palusin, mina keda oli petetud?
Päeva jooksul sain teada, et see asi oli kestnud üle aasta! üle aasta! Ma ei saa aru, kus kohas olid mu silmad? Sellel naisel on pere, mees lapsed. Mu mees oli temaga seksinud selle naise kahes erinevas autos. detailselt sain teada kuidas ja mida tehti, tekib ehk küsimus, et miks ma seda üldse uurisin, mulle see oli tähtis ja muidugi see tegigi haiget.
Järgmiseks päevaks oli mul juba varasemalt planitud üllatus mehele, mida ma nüüd just nimelt ei tahtnud enam tühistada. Ma olin organiseerinud meile OMA AJA.kahekesi olemise aja. Lapsed võttis hoida minu sõbranna ja me saime sõita teise linna hotelli ööbima. Rääkisime seal sellest, et oli selle naisega olnud vahekorras mitu korda kuus. Samas undub, et kummaline ja tülgastav, et kuidas mina siis oma mehega üldse seal hotellis sain koos olla või miks ma teda üldse armastan? Meil pole nii metsikut ööd olnud mitte kunagi. Sealt hotellist lahkudes lubasin, et jätame kõik selle halva, millest olime rääkinud sinna hotellituppa.
Mees korduvalt küsis, et miks ma seda teen, miks ma ei lähe tema juurest ära, vastasingi, et ma armastan teda ja ta on mull kõige kallim maailmas. Ma ei ole mingi meeleheitel koduperenaine, kes ei saaks üksi hakkama, mul on eneseväärikus, kui ometi ei lahku ma tema juurest!
Täna hommikul läks mees tööle ja viisin lapsed kooli, lasteaeda, siis kui autosse üksi jäin hakkas taas see kõik mul silme ees ketrama, nutsin ja karjusin autos. ¨Ma tahan olla tugev ja unustada, kuidas ma saan seda teha?
Ma olen ise seisukohal, et mees läks otsima hellust ja lohutust, mida ta minult sellel ajal ei saanud, kui mina isegi ootasin abi oma murele.
Mees oli korduvalt öelnud ka sellele naisele, et armastab hoopis teda ja naine oli soovitanud, et tehke oma kodune olukord korda, rääkige ja rääkige. Samas oli ta"nii lahke" et magatas mu meest. Milleks? oli ka öenud, et seksimiseks pole tundeid vaja, et vaata oma pulmapilte ja näed, et armastad oma naist. Siiski seksis ikka edasi. Ma nii tahan minna oma sõbrannale kurtma, kuid häbi on suur.
Kuidas saada sellest kõigest üle? Jah usaldust ei taasta nii üleöö, kuid kuidas leida endas rahu?
See on kindlasti väga valus ja paha olukord teile, aga ka mehele.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Kunagi ei maksa otsida, kes on juhtunus „süüdi“. Just süüdistamise pinnalt tekivad olukorrad, kus lahendusi ei saagi tulla. Sest seni, kuni tajutakse end süüdistatavana, et ole kumbki suuteline kuulma teise osapoole valu. Valu on teil aga mõlemal – kummalgi erinev.
Ehk võiks kasu tõusta korduvatest avameelsetest jutuajamistest (need tunduvad teil õnnestuvat), kus kummalgi on soov kuulata ja mõista.
Teisele ütlemata jäänud olulised mõtted, väljendamata haigetsaamised, rahuldamata vajaduste kibedus – kõik need valutavad tihti kummagi osapoole sees (tihti pikki aastaid) ja segavad teineteise mõistmist ning teineteisele andestamist, mis koos edasiminekuks on hädavajalikud. Isegi kui suhet pole võimalik enam kokku lappida, on ikkagi oluline need asjad omavahel selgeks rääkida. Ja ikka on ju lootust, et kui tähtsad mõtted ja soovid teineteisele ära on räägitud, tekib ka rohkem lootust, et seda suhet siiski on võimalik päästa.
Rääkida tuleks kummalgi minakeeles: mina mõtlen, mina tunnen, mina kardan, mina arvan, mina soovin, mina eeldan. Alati on abi seletuste otsimisest ja meelespidamisest, et peale ühe seletuse on kindlasti veel ka teisi.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need muutuvad, ja muutusi on tähtis tähele panna. Paarissuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokku leppida.
Suhte õnnestumiseks ja toimimiseks on igal juhul vaja palju pingutusi – et teineteisega sobituda ja kohaneda. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile, teise pingutuste alahindamine ja enda pingutuste ülehindamine loob pinge, mille lahendamata jätmine lööb mõra suhtesse. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta – avatus, ausus, selged sõnumid teineteisele teevad vahel suhtes imet. Jah, juhtub, et seesugune ausus viib ka suhte lõppemisele. Kuid kas on mõtet elada teineteise kõrval aina rahulolematuna? See pole ju kindlasti kooselu mõte.
On äärmiselt oluline mitte takerduda sellesse, kuidas see „paha ja kole“, mis meie vahele tuli, täpsemalt oli, vaid küsida: mida juhtunu räägib minust? Minu partnerist, meie suhtest? Kuidas edasi?
Usalduse taastamine võtab tõesti aega, ent selleks peab ka olema vastu võetud oluline otsus: otsus usaldada. See otsus saab sündida pärast korduvaid omavahelisi kokkuleppeid ja jutuajamisi, mis puudutavad suhte ülesehitamist, selle uueks loomist päevast päeva. Kui kumbki teeb nähtavaid pingutusi suhte alalhoidmiseks, siis on tõenäone, et usaldus tasapisi taastub ja suhe rahuneb. Need ootused võiks omavahel läbi rääkida: milline on kummagi ootus teisele?
Usalduse taastamise sisse kuulub ka töö oma tunnetega. Tunnete eitamine ja peitmine siin ei aita, abi on oma tunnete aktsepteerimisest-normaliseerimisest. On ju normaalne, et kirjeldatud läbielamised on seotud tugevate tunnetega.
Nii lähedussuhete alalhoidmine kui ka purunemine on ikka seotud varjatud allhoovuste, peidus poolega. Seda poolt on paaril endal tihti keerukas märgata, nii et soovi korral saate pöörduda ka perenõustamisse.
Loen Sinu kirja ja näen seal ennast ca aasta tagasi.
Koolitatud spetsialist ma pole, aga kui Sul on tahtmist rääkida kellegagi, kes on samas olukorras olnud ning tänaseks siiski mingi rahu ja stabiilsuse saavutanud, siis jagan heameelega oma kogemust.
Negatiivse poole pealt - see kogemus on olnud väga-väga ränk...
Positiivse poole pealt - meie pere on endiselt koos.
Kui Sulle sobib, siis jäta palun oma e-maili aadress.
Su olukord on tegelikult väga standardne. Mis tähendab aga, et terve nett on täis head nõu ja lahendusi. Ka sarnase olukorra läbi teinud inimeste lugusid, mille läbilugemine on tegelikult terapeutiline - sa ei ole üksi. Paar olulist punkti siiski, mida sulle südamele paneksin.
- parimal juhul läheb taastumine 2 aastat (eeldusel, et afäär lõpeb ja nad ei kohtu ega suhtle enam mitte kunagi)
- vahetult peale teadasaamist on ootamatu kirg väga tavaline, kuid kahjuks mööduv (selle kohta on isegi inglisekeelne termin "hysterical bonding"), kasuta seda aega enda kasuks
- sa pead rääkima selle "peresõbra" mehele. Mitte ainult, et see on õige asi teha, vaid see lõpetab ka üsna kindlalt igasugused suhtluse ülessoojendamise üritused (mis käivad juba praegu, võid selles kindel olla). Igasugune saladuseloor toimuva ümbes ainult hoiab leeki üleval!
- kõige olulisem: sina ei ole süüdi selles, et sul mees sind pettis! See oli tema valik, mille eest ta peab 100% vastutuse enda peale võtma, alles siis on sul võimalik teda tulevikus uuesti usaldama hakata.
