Tere!
Tuleb vist pikem jutt ja seepärast võtke kohe tass teed ja istuge mugavalt.
Oleme elukaaslasega koos elanud peaaegu 16 aastat ja meil on teismeikka jõudma hakkav poeg. Meil pole olnud tülisi tülitsemise pärast ega mitte mingisugust vägivalda. Igapäevane elu on sujunud nii, nagu sujuma peaks. Tasapisi ja aegamööda oleme saanud jagu paljudest elus ettetulevatest probleemidest.
On olnud ka teine teisele haiget tegemist. Petmist just mitte, kuid tegudega või ütlemistega on seda ikka juhtunud. Need vead on minule andnud põhjust järelemõtlemiseks ja andekspalumiseks. Ma ei karda tunnistada oma vigu ega karda ka andeks paluda ning neist õppida. Eks kogu elu ongi ju tee ja iga järgmise käänaku taga on midagi, millele tuleb taas reageerida. Kui teeme seda valesti, siis tuleb sellest õppida ja viga järgmisel korral enam mitte korrata. Paraku on minu kaaslane vägagi kinnine inimene, kes oma tundeid ja mõtteid ei taha jagada. Põhjuseks toob ta selle, et tema vanemad ei hoidnud isegi laste nähes käest kinni, rääkimata kallistusest. Seetõttu ei taha ka tema oma siseelu mulle näidata. Ta on ka mulle öelnud, et tema tunded on tema isiklik asi! Kuid, kui tal lõpuks "üle viskab" siis hakkab ära kolima või lahku minema või süüdistama mind kõiges mis siin maailmas on halvasti. See on kui sõjaline rünnak. Alguses raskekuulipildujast turmtuli ja lõpetuseks granaadirahe. No ei saa inimesega kuidagi rahulikult asju selgitada. Ta keeldub oma vigu tunnistamast ja tihti ütleb, et" Sa ise ka tunnistasid, et tegid seda ja toda valesti" No ma ju olen oma vigadest õppinud ja püüdnud neid mitte korrata ja muidugi ma tunnistan seda! Aga mitte selleks et neid mulle ette heita oma tunnete varjamiseks. See on alatu!
Vot sellel hetkel tuleb mulle ka blokk peale. Tundub ikka väga mõttetu üritada midagi parandada. Samas on tal vähemalt üks sõbranna, kes teab meie pereelust rohkem kui mina. Muidugi minu naise silmade läbi. See teeb väga haiget! Ma ei saa kindlalt väita, et see on sõbranna teene, kuid pool aastat tagasi tekkis järsku naisel arvamine, et peame lahku minema, meil pole enam mõtet koos olla. Ja sellest hetkest alates on ta igasuguse koostöö vastu, et meie suhet parandada.
Saime asjad siiski nii kaugele, et saime kolmel korral käija perenõustaja juures. Tema peaeesmärk on pigem see, et perenõustajad aitavad ka lahkumineku korral. Mina aga sooviksin kooselu päästa. Erinevad sihid.
Pärast iga nõustamist olen tundnud ennast paar päeva väga halvast. Ei teagi miks? Vast see, et mind tehakse seal igati maha? Või ehk ootasin sealt midagi mis aitaks meie kooselu taastada? Õnneks pole nõustaja ka lahkuminekut toetanud. Kuna mul on tõesti raske saada töölt nõustamise päevaks vabaks, siis ootaksin midagi konkreetsemat abi või mingeid suuniseid. Hetkel tundub mulle see ajaraiskamisena. Teist nõustajat meie kandis pole ja kaugemale sõiduks...kas on mõtet, kui seal hakkab sama asi korduma?
Voodielu on meil samuti igati surnud, magame küll ühes voodis, kuid eri servades. "Koos" olime viimati....poolteist aastat tagasi.... masendav!
Hästi, läheks siis lahku? Aga ma tõesti armastan teda kogu hingest! Olen seda tunnet kogu meie kooselatud aastatega tundnud! Ma ei ole teda kordagi petnud! Isegi mitte mingeid kujutlusi kellestki teisest. Ja asi ei ole mitte juhuste puudumiste taha jäänud. Ma ei taha mitte kedagi teist! Pole kunagi tahtnud!
Pealegi on meil poeg, keda ma väga armastan ja kes hoiab väga mind! Mis õigusega soovib tema meid lahku viia?
Tänaseks olen jõudnud sellisesse faasi, kus ma sooviksin, et mind enam homme ei oleks. Üldse ei olekski olemas!
Ärge nüüd arvake, et ma plaaniksin enesetappu või midagi sellist. Ma pole enesetapja! Kuid ma oleksin rahul, kui mind enam ei oleks. Peale poja ja naise ei ole mul siin ilmas mitte kedagi! Pole inimest, kelle õlal oma muret kurta. Kui neid ka enam pole, siis milleks üldse...?
Ma ei taha mingeid psühholooge pidi käija! Mida saavad nemad meie kooselu päästmiseks teha? Kardan, et ei midagi. Mulle pole vaja ilusaid jutukesi helgest homsest! Pole ka vaja mingeid rohtusi! Mul on vaja selget pead, et olukorrast välja tulla. Mulle ei ole vaja mingeid rohtusid, mis ähmastavad tegelikkust.
Rohtudeni jõudes... jah mul on küll tänu pikaajalisele stresile terviseprobleemid, kuid ma saaksin neist ka ise üle, kui asi hakkaks tasapisi lahenema! Kui need peaksid jätkuma, siis olen nõus neid ka ravima.
Hetkel elame edasi nii nagu viimased aastad. Saame läbi...võiks isegi öelda, et hästi kui just ei puuduta teatud teemasi....
Kaaslane arvab millegipärast, et meil kõigil hakkab peale lahutust hästi minema. Mina arvan, et kui tema oma suhtumist tunnetesse ei muuda, siis ei ole seal küll midagi helget tulemas. Tunded on jagamiseks! Ka halvad tunded! Vahel ma mõtlen, et ehk oleks isegi näägutav naine kodus parem. Teaks vähemalt millest ta mõtleb või mida tunneb. ma ei saa ju õigeaegselt reageerida probleemidele, kui mulle neist ei räägita! Kui siis jälle ühel päeval tal üle viskab, tuleb selline pommirahe, et see halvab.
Miks ma siia siis üldse kirjutan? Ma ei tea! Ehk selleks, et oleks kellelegi kurta? Ei oskagi öelda. Mida ma saaksin teha, et tema suhtumist muuta? Siin olen pannud tähele, et kui üks osapool ei soovi enam kooselu, siis nõustajad ütlevad, et polegi midagi teha? Kas mitte midagi? Isegi, kui teinepool on käitunud valesti?
Ma ei oskagi öelda, millist vastust ma Teilt ootan. Või millist nõu?
Aga tänan kannatlikuse eest selle "esse" läbi lugemise eest ja soovin Teile tervist ja kordaminekuid!
Olen olnud seal, kus sina. Meie lahkuminek venis kaks aastat. Nüüd oleme lahus olnud ca pool aastat ja kui aus olla, siis ma ikka igatsen teda. Vahepeal on olnud ka paar naishuvilist aga kui aus olla, siis ise just ei pakata huvist teiste naiste vastu.
Muidu on meie versioonid väga sarnased. Nii naise, pere, kui muus suhtes. Mina lahendust ei leinud. Loodan, et sina leiad!
Tänan, et otsustasite jagada oma tundeid ja mõtteid meie foorumis.
Teie kirjast on tajuda valu ja frustratsiooni. Abitus olukorras inimesed just nii end tunnevad. Need on n.ö. normaalsed tunded ebanormaalselt keerulises olukorras.
Praeguseks etapiks olete käinud mõned korrad perenõustaja juures ning vist lugenud ka meie foorumi vastavaid teemasid. Üldiselt on tõepoolest nii, et isegi tugeva professionaalse taustaga perenõustajad saavad aidata taasluua suhet vaid siis, kui paar on sellest huvitatud. Kui mõlemad osapooled on huvitatud. Terapeut loob keskkonna, kuid muudatused käitumises tuleb teha paaril endal. Kui üks osapooltest on n.ö. ühe jalaga suhtest juba väljas või muidu emotsionaalselt kättesamatu, siis võibki loota vaid imele.
Teie ei saa mitte kuidagi oma kaaslase suhtumist muuta. Ainus, mis teha saate, on muuta iseenda suhtumist või käitumist ja seda lotuses, et kui peresüsteemis nagu mistahes teises süsteemis, muutub üks väike osake, toob see kaasa muutuse kogu süsteemis kui tervikus. Seega, kui teie hakkate mingil kombel teisiti käituma, siis on teie kaaslase VALIK, kas samuti muutuda või mis suunas muutuda.
Eelkõige soovitan teil iga hinna eest tagasi saada oma rahu, sest pidevates muremõtetes olemine on tõenäoliselt käivtanud n.ö. võitle või põgene reaktsiooni teie kehas. Ehk siis pidevalt on aktiivne kuklasagar ja seljaaju piirkond ning kalkuleerivam ja kainet mõtlemist toetavad aju osad ei saa oma tööd korralikult teha. Nii ei ole teil lihtsalt võimalik näha ressursse muudatuste tegemiseks oma suhtes isegi siis, kui need eksisteerivad. Nii võib juhtuda, et te üritate ja üritate, kuid teete üha suurema jõuga neidsamu tegevusi ja mõtlete neidsamu mõtteid, millest siiani suurt abi pole olnud.
Eestis on lisaks klassikalisele perenõustamisele praegu üsna populaarsel kohal ka IMAGO suhteteraapia ja tunnetekeskne suhteteraapia (EFT). Paraku usun, et ka seal on vaja siiski mõlemipoolst motivatsiooni, et mingit edu saavutada.
Tänud mõlemale vastuse eest!
Kuid kas siis pole kuskil inimest, kes nö õpetaks, et kui käitute nii, siis suure tõenäosusega juhtub nii, kui soovite oma suhet paremaks muuta, siis tuleks proovida selliseid samme? Meist keegi ei ole ju õppinud koos elama ja paratamatult tuleb elus ette vigu. Aga kui neid vigu enesele ei tunnistata, siis on ju ka teisel poolel raske midagi ette võtta! Samas kui neid vigu näitaks mõlemale poolele inimene kes on ise erapoolik, oleks ju asjal rohkem lootust. Nii teaksime me mõlemad, mida siis on valesti tehtud. Ega inimene on ju üldiselt nagu kassipoeg, ninapidi piimakaussi ja küll siis hakkab aru saama mida teha.
Kui me läheme lahku ja tema leiab endale uue kaaslase ja tema oma suhtumist ei muuda, siis ju kõik kordub!
Rahu oleks muidugi vaja tagasi saada, kuid mul ei ole enam lihtsalt jõudu! Ma olen ju proovinud mitmeid võimalusi aga kui midagi pole andnud tulemusi, siis ei jaksa ja pole enam vast julgustki midagi ette võtta. Tunne on nagu kärbsel meepotis. Näed küll üleval vabadust aga sinna jõuda ei saa. Mida rohkem rabeled, seda hullemini kinni kleepud.
Ega ma enam teagi mis piirkond ajus mul aktiivne on. Hiljuti märkasin, et enam ei tekigi sellist adrenaliini surinat jalgades ja kehas. Noh, teate küll seda tunnet, kui näiteks napilt õnnetusest pääsed. Varemalt oli see tunne kuude kaupa iga päev minus hommikust kuni magamajäämiseni, kui püüdsin meeleheitlikult aru saada, mis toimub ja miks toimub. Harjusin vist adrenaliiniga nii ära?
Aga tänud soovitamast neid teisi teraapiaid. Ehk õnnestub asi niikaugele saada, et sellega tegeleda.
Seniks, jääge terveks!
Jah, nõustaja võib küll kohtumise käigus ilmsiks tulnu esile tuua, kuid muutus inimese käitumises, ka suhtekäitumises tekib siis, kui terapeudi poolt tehtud tähelepanek mingil kombel haakub teraapiasse jõudnud inimeste hinnangutega. Ehk siis ühte ja sama raamatut võivad lugeda erinevad inimesed, kuid elamus, mis sellest saadakse, on vägagi erinev. Muutus tekib aja jooksul ja siis, kui mõlemad on valmis, seda tähelepanekut nägema.
Oodatud muutus suhtes ei pruugi aset leida ka seepärast, et suhetele on omane teatud jäikus. Inimesed justkui vajavad oma lapsepõlvesuhete kordusi. Omal paradoksaalsel viisil vähendab see inimese bioloogilist ärevust. Näiteks: Ma deklareerin, et vajan enda kõrvale lähedust ja lähedast inimest. Kui olen oma päritoluperest üle võetnud pigem jahedapoolsed inimestevahelised suhted, siis käitun ise ikka alateadlikult niiviisi, et see potentsiaalne lähedane inimene minust kaugeneks.
Ma soovitan teil kindlasti pöörduda oma perearsti poole, et saaksite arutada, kas antud emotsionaalse kriisi valguses oleksid medikamendid asjakohased.
ma kommiks kõrvaltlugejana, proffessionaal ma pole. et siis nägin hiljuti filmi armastuse ajukeemiast. ja sealt selgus, et kui inimene pole valmis suhet lõpetama, ikka armastab ja teine pool suhte lõpetab või üritab lõpetada, siis rohkem armastavas pooles puhkeb armastus nii meeletult suure tundena õitsele nagu alguseski. et siis see lahkumineku hirm võimendab tunnetust. terapeut kommenteeris ka, et te ei saa kainelt mõelda, kuna aktiivne on aju osa, mis ei lase kainelt mõelda. netis muide võib lugeda õpetusi küll, kuidas eks tagasi saada - peab tagasi tõmbuma ja endaga tegelema. proovige - uus riietus, hea lõhnavesi, salapärane õhtune käik. ok, te kardate, et peale seda sammu naine astub kohe minema, aga kui ta pole siiani läinud, siis.. mingil põhjusel ta ikkagi ei lähe ja selline samm teie poolt oleks päris uus samm, äkki tooks muutusetuule?
mingil määral ka tunne, et naine kehtestab sellise tegevusega oma võimu. kas ta on kuidagi alla surutud teie suhtes? teie ise võib-olla seda ei teagi, aga mingeid märke ikka oskate lugeda. no näiteks kas tal on vaba raha kõvasti vähem kui teil? et siis ajapikku on kogunenud viha nn puuris elamisest ja valab seda ainsal võimalikul moel välja?
samas ka variant, et naine on armunud. vb vastuarmastust ei ole, aga see armumine ei lase teiega magada. justkui petaks seda teist siis.
huvitav on see, et kui olete mees 42 ja naine umbes sama vana, siis kuidas nüüd öeldagi, uuringute järgi on paremad shansid uus pikk suhe luua just teil. ok, see on väga suhteline, sest vaja on ju vaid ühte inimest ja kui see naisele ilmub, siis ongi korras, teie vb otsite aastaid. võib ka muidugi vastupidi minna.
