Tere. Elan traditsioonilises kärgperes - minul eelmisest kooselust 6a poiss, mehel 7a tütar. Oleme olnud koos 2a,6kuud. Kohe suhte alguses võttis mees hoiaku, et oleme nüüd päris-pere ja mõlemad võtavad lapsi võrdselt. Mina olin tulnud pikast suhtest, mees oli suhtes naisega kellega lapse sai vaid mõned kuud....talle tundus kõik loomulik ja võttis minu poja kohe väga omaks. Mina tema tütart paraku mitte. ja ei suuda võtta siiani. Mulle lükati kohe algusest peale kohustuseks tegeleda tema tütrega igal sammul - käia riidepoodides, kinos, paitada pead, panna magama, õppida koos, kallistada jne.... Mulle oli see algusest peale vastuvõetamatu sest milleks siis isa on? Miks ta ise ei või oma lapsega kõiki neid asju teha? Mina tulin siia suhtesse, et olla koos oma mehega, mitte tema tütrega! Niisiis, tegelesin rohkem oma pojaga, sest lapsed on meil 1 nädala ja siis 1 nädala oma teiste vanemate juures. Ning nüüdseks, varsti 3 aastat hiljem, tunnen tohutut tõrget-viha-kurjust .... iga kord kui lapsed saabuvad! Oma lapsega jah, kõik OK ja ma ei kujutaks ette, kui teda mu elus poleks! Saame pojaga kahekesti KÕIKE teha ja ma annan endast 100% kõik, et olla parim ema oma pojale. Kuid mehe tütar .... ma ei suuda temale seda sama pakkuda! Minujaoks on ta lihtsalt vastik :S ja loen päevi, kui ta meie juurde enam nii tihti ei tuleks ... ! Mehega olen sellest korduvalt rääkinud, et PALUN tegele ise oma lapsega rohkem ..... PALUN lase mul veeta aega minu lapsega rohkem...ja vahepeal teeme kõike koos ... aga see paraku ei sobi! Jätan pigem tegevused tegemata ja külaskäimised käimata .... kuid tema tütrega koos ma ei suuda kuhugile minna :S Ta suudab alati kuskil midagi täiesti kohatut ja solvavat öelda ja ma ei räägi siinkohal lapsesuust kus tulevadki vahel imelikud laused, vaid ma räägin kohatutest õpetustest mida isa on lapsele õpetanud (ala inimeste sildistamine kes on saamatu, kes jobu jne) Mina oma lapsele selliseid asju ei õpeta ....! Samuti ka tõsiasi, et mina saan oma lapse isaga briljantselt läbi ning arutame KÕIKI teemasid mis puudutavad poega, et tal oleks suurepärane olemine! Mees oma lapse emaga läbi ei saa ... pole kunagi saanudki! Niisiis - kuulen iga kord, kui oma lapse isaga telefonis vestlen, et MIKS ma sellist head hääletooni kasutan või miks ma pean niipalju suhtlema .... Kus on siis piirid? Kes ütleb KUI palju suhelda oma lapse isaga? Olen käinud nõustajate juures ja otsinud abi ... kuid siiani - elame koos ja püüame panna toimima asja mis on määratud hukule! Kuidas on lood kärgperedes tavaliselt? Kas harjumine tuleb kärgperes koheselt? Või kui juba alguses on keegi nii vastukarva (nagu mehe tütar keda mulle kaela riputatakse) siis enam see paremaks ei lähe? Meest armastan kohe väga ... kuid tema seljakott (tütar) on minujaoks vastuvõetamatu .... Tunnen ennast kohutava sadistina seepärast Kuid olen lihtsalt naine, kes tunneb neid samu (vihaseid) emotsioone siiamaani, nagu tundsin meie suhte alguses ... siiamaani vihastan ja tahaksin kodust ära joosta kui tema laps tuleb....
Olete mures, kuna kärgperes elamine on osutunud keerukaks ja teil on raske leppida mehe n-ö seljakotiga, kelleks on laps ja kelle eest peate hoolitsema.
Kärgpered on praegu väga levinud peremudel, ja üldisem reegel on see, et mida rohkem on soovi teineteist aktsepteerida, toetada ja mõista, seda kergem on valukohti ületada. Kärgperesse minnes ei saa ju mitte kuidagi silmi selle ees sulgeda, et partneril on laps/lapsed. See on sagedasti neis peredes kõige raskem, ja seda kirjeldate ka teie - te lõite suhte mehega, mitte mehe lapsega, aga kui mehel on laps, siis on ta vältimatu kaasaanne teie suhtes. Igaühel meist on õigus oma valikutele, ja kui kaaslase eelneva suhteajalooga ja sellega kaasnenuga/kaasnevaga on tõesti raske leppida, siis tuleks oma ellu valida teisi suhteid, inimesi, kelle suhteajalooga suudate leppida.
See on üks pool kärgpere temaatikast. Teine pool, millele ma teie kirja lugedes mõtlen, on kokkulepped ja tasakaal. Ehk on siiski võimalus olla selles suhtes ja nautida seda, kui kumbki pool saab selgelt välja öelda oma vajadused ning kohustusi saab tasakaalustada kummalegi sobivamalt.
Eelkõige soovitan teil seda problemaatikat koos elukaaslasega rahulikult ja põhjalikult arutada. Kumbki teist peaks saama rääkida, mida ta kooselult ootab, mis teeb muret ja mis rõõmu. Suhtes on alati kaks inimest, ja need kaks peaksid teineteisega kohanduma ja sobituma sel viisil, et kumbki saaks nautida lähisuhet ja ennast selles hästi tunda, kummalgi peaks olema õigus ja võimalus jääda iseendaks (oodata aktsepteerimist just sellisena, nagu ta on), seista enda vajaduste eest ja oodata, et teine tema vajadusi märkab, areneda isiksusena, omada isiklikku ruumi, saada toetust, mõistmist ja abi jpm.
Samal moel peaksite läbi rääkima kogu lastesse puutuva temaatika: alates sellest, millised võiksid olla üldisemad kehtivad kokkulepped, millised reeglid kodus valitsevad, milline on läbiv kasvatusstiil, kes teeb mida ja millal jne. Paremini tasakaalustatud suhteni on võimalik jõuda, kui suudate teineteise vajadusi mõista ning sõlmida paremaid kokkuleppeid. Tihti ei julge paarid olla teineteisega ausad ja avatud – kardetakse sellega suhet lõhkuda. Tegelikkuses on asi vastupidi – kõik rääkimata ja varjus olevad mõtted-probleemid-valud ohustavad suhet.
Usun ka, et raske on armastada kedagi n-ö tükikaupa: see tükk mulle meeldib, selle ma võtan, seda armastan, see tükk aga ei sobi, seda ma ei armasta. Kui meil on lapsed, siis on seda oma isiklikust identiteedist pea võimatu eraldada. See "sobimatu tükk" pingestab teie suhteid, seda ei saa eemaldada - tähendab: tuleb integreerida. Nii teie kui ka teie mehe lapsel on kindlasti turvaline kasvada ja areneda peres, kus mees ja naine teineteist armastavad, selle armastuse sisse peaks ju loomulikuna mahtuma ka ühisel koostööl ja kokkulepetel põhinev igakülgne hoolitsus laste eest. Kärgpere võib olla igati toimiv vaatamata keerukatele minevikusuhetele, ja oluline arengujärk on ju seegi, et mingil hetkel hakatakse rääkima meie lastest (mitte sinu ja minu omadest). Ehk on see ka teie kärgperes kunagi võimalik.
Suured tänud vastuse eest! Arvan, et meie puhul ongi see mure, et me ei suuda panna paika piire. Ehk vajame selleks spetsialisti abi? Oleme püüdnud rääkida ja arutada, et kuidas asjad saaksid parimal võimalikul moel toimida + kuidas asjad oleksid siis kui meil oleks ühine laps. Kuid välja oleme ikka jõudnud tülini. Olen pannud tähele, et mina solvun üsna tihti, kuna võtan mehe öeldut rünnakuna. See tuleb omakorda sellest, et mees on eluaeg öelnud asju otse välja...ilma keerutamata ja ilma muretsemata KAS ja kui palju öeldu kellegile haiget teeb Näiteks, kui arutame pärast külaskäiku külasräägitud teemasid, siis tihtipeale vastab mees, et ütlesin ju kohe, et mõtetu koht, mõtetud inimesed, see jobu vingus ja see mölakas halas! ja mina solvu8n, sest jutt käis minu sõpradest! Olen palunud tal oma sõnu natuke ilusamini minupärast ritta panna ja öelda näiteks - mulle need inimesed eriti ei meeldinud ning kas võiksime järgmisel korral hoopis kellegile teisele külla minna? vms! Aga ei - kohe sildid külge, kes on jobu ja kes mölakas! Olen tundnud oma sõpru pea 20 aastat ning see läheb hinge! Ja kui see on teema mis mulle läheb hinge, siis PALUN võiks ju võtta ütlemistel hoogu maha ja püüda sõnad ritta panna nii, et mul ei oleks valus! Vähe sellest, ma igal nädalal kuulen paar korda kui rumal ma ikka olin, et lapse tegin sellise mehega nagu tegin. see kõik on ju minevik! See oli minu valik siis ... ja ma soovin, et ta ei võtaks sel teemal enam sõna - kuid ikka tuleb jälle mõni kohatu lause mu lapse isa kohta kes tegelikult on VÄGA hästi saanud hakkama nii lahkumineku kui lapse kasvatamisega! Jah, ma astun oma lapse isa kaitseks välja. Ma ei lase teda solvata. Ta on minu jaoks väga tähtis inimene ja jääb selleks alatiseks! Ja olemegi jälle tülis 2-3 päeva See nii väsitab! Minujaoks pole kodu see koht kuhu ma ennast laadima lähen peale tööpäeva. ... Ma ei puhka seal. Ma lihtsalt olen seal. Ärkan hommikul üles, teen toimetused ära ja lähen tööle ... ja tööl ma laen ja puhkan sest olen üks neist õnnelikest, kes naudib oma tööd. Olen virelenud 2,5 aastat siin suhtes ja vähemalt 10 korral olen kolinud ära, kuna mul on ka oma isiklik korter mis oli plaanitud välja üürida...kuid ma pole siiani seda välja üürinud, sest see on olnud minu mõtete mõtlemise ja eneselaadimise pesa mida armastan. See on ka koht, kus saan olla oma pojale just selline ema nagu tahan olla ... sest seal saan olla oma lapsega kahekesti ning pole sundlust tegeleda mehe tütrega. Tunnen iga päevaga, et püüan päästa uppuvat laeva. Ehk olen juba andnud liigselt alla, et meie suhet toimima saada?
Olete jätkuvalt mõtlemas oma suhte valupunktidele.
2,5 aastat suhet, millest olete kümnel korral lahkunud ja jälle tagasi tulnud... mis ajab ära ja mis kutsub tagasi? Kui tagasimineku põhjuste seas on siiski piisavalt seda, mis jätkuvalt koos olla aitab, siis ehk on võimalik seda kooshoidvat tugevdada ja arendada, samal ajal ka lahkuviivat analüüsides ja ümber seades. Küsimus on ka selles, mida saab teha lahkumineku asemel. Eemaldumine võib anda võimaluse rahuneda, ent kui tagasi tulles kõik samamoodi jätkub, siis see asi ei parane. Osati tundub, et konflikti alus on erinevates väärtustes.
Suhtes vireleda kindlasti ei maksa. (Või kui valite virelemise, siis ei maksa viriseda - täiskasvanuna peame aru andma endale oma valikutest ja nendega kaasnevast.) Kui on veel jaksu suhtega tööd teha, siis võiks seda uurida selle pilguga, mis siin teha annaks - miks mitte ka psühholoogi/pereterapeudi abiga, kes ehk märkab midagi, millele te ise pole osanud tähtsust anda. Äkki ikka on veel võimalik luua ka oma suhte sisse seesuguseid turvasaarekesi nagu te kirjeldate omas korteris olekuid?
Kui usku-lootust enam pole, võib kaaluda varianti lahkuminekust, ehk on pärast mõningast settimist ja emotsionaalset rahunemist võimalik leida partner, kellega on valutum sobituda. Päris valutu pole see mitte kunagi.
Mõtlesin teie sõnadele pikalt ja sain aru, et tulen pidevalt tagasi sellepärast, et mul on esimest korda elus mees keda mina austan! Kellele ma tõesti vaatan alt üles kui mehele. Kelle peale saan olla alati kindel ja tean, et alati saan temale toetuda. Kuid alati ajab ära üks ja sama asi - temameelest minu mittesobilik käitumine minu poja suhtes. Näiteks mulle ja mu pojale meeldib väga istuda koos diivanil ja vaadata multikaid - jah, oleme vahest pisut kaisus üksteisel kuid mitte kunagi pole me kaisus nii, nagu oleksin oma mehega. Ning poiss tahab vahest lihtsalt mind kallistada ja öelda - Emme, ma armastan sind niiväga! Mina muidugi kallistan vastu, et Aitäh kallis poja, mina armastan sind ka! ja sellepeale hakkab mees juba sõna võtma, et mis erootikat te siin korraldate ja jumal küll - võtke tuba! ja ärge aelege Väga suur vahe on selles, mida ja kuidas oma pojaga teen .... see pole kuskilt otsast aelemine või midagi erootilist. eilegi läksime just selle sama teema pärast tylli ja mees ütles rahulikult, et mina sellist asja siin kodus ei talu - palun mine koos pojaga oma korterisse ja aelege seal! Mul on väga häbi sellest rääkida ...! Kuidas täiskasvanud mees saab üldse midagi sellist rääkida? Jah, tal ei ole oma tütrega sellist lähedust ja ta ei taha ka, sest temaleelest ei kasva siis lapsest INIMEST! Meil ongi väärtused erinevad .... ja praegu ma tunnen, et tahaksin ikka alla anda ja enam uue töö tegemiseks ma mõtet ei näe. Oma korteris olek on mu mehele täiesti vastuvõetamatu! Kas elame koos, või ei ela aga seda, et olen natuke kodus ja siis lähen oma korterisse rahunema - seda ta ei talu ja alati olengi oma korterisse läinud väga suure tyli tulemusena .... ning siis on ta ise tulnud mind tagasi paluma. Mu poeg alustab sügisest kooliteed ja ma tahaksin talle väga turvalist ja mõnusat elu-keskkonda! Vahel mõtlen, et kui saaksime mehega ka ühise lapse - ehk siis läheks kõik paremaks? Kuid minu tõrked mehe tütre vastu ju on alles. Tõrge mehepoolt - kui kallistan oma poega liiga palju - ka see on olemas. Siis jääb meil üle vaielda ainult meie ühise lapse pärast? Lootsin oma äraminekuga teha natukenegi mehele selgeks, et tema ütlemised teevad mulle haiget. Kuid paraku pole ma seda siiani piisavalt suutnud selgeks teha ja olen ise ka rumal, lootes panna toimima suhet kus kõik on tegelikult detailideni keeruline.
ma niisama lugeja, elan ka lapsega mehega, endal mul lapsi pole. ma küsiks autorilt, et kui sinu mees/ oma tütre isa näiteks tütrega diivanil kallistaks pikalt, kuidas ise suhtuksid? või kui mees kaitseks eksnaist ,et milline ema ja milline naine, väga tähtis isik tema elus igavesti? ausalt öeldes sinu kirja lugedes tundub, et see oleks väljakannatamatu su jaoks. või mis? kas veidi pole nii, et sulle justkui peaks teised reeglid olema ja sinu poeg võiks pärispoeg olla, mehe tütar külaskäija? alateadlikult mees võib seda soovi läbi näha ja sellest nii suured vastuolud - igaüks võitleb oma võimalsutega - sina kudrutad pojaga, mees upitab tütart.
Jah, väärtuste teema on oluline, ja parem on, kui need asjad saavad selgemaks räägitud. Kummalgi on kindlasti õigus seista oma väärtuse eest, kuid vahel on meie väärtused ka pärit n-ö eiteakust, osad väärtused vananevad või kaotavad tähtsuse, osa väärtussüsteemist ikka ka uueneb elu jooksul, on normaalne, et me ka muudame ja hülgame neid. Väärtuste teema saab paremini selgeks, kui ollakse nõus teineteist kuulama, kusjuures kuulamise eesmärk peaks olema mõistmine, mitte oma seisukoha selgekstegemine. Kui mõistvus veidigi suureneb, on ka juba parem.
Lastel on turvaline sündida suhtesse, kus valitseb harmoonia. Kui pinget juba on liialt palju, siis tuleb enne püüda seda maha saada, sest uue beebi sünd ka harmoonilisse suhtesse on ikka ka suur lisapinge. Kas maksab planeerida lisapinget, kui nagunii "liinid särisevad"? See on teie isiklik otsus ja valik, kuid tasub olla realist ja asjad põhjalikult läbi kaaluda.
Suhtest lahkumine - mõtlen ajutist lahkumist nt teise korterisse - on ju samuti märk suurest pingest, ja mõneti ongi tark eemalduda ja rahuneda ning alles seejärel püüda asja klattida. Ent lihtsalt äraminek ja tagasitulek ei klati midagi. On vaja teineteisest aru saada, ja selleks on vaja olla kohal, rääkida ja kuulata, rääkida ja kuulata, püüda mõista ja selle mõistvuse pealt teha uusi kokkuleppeid.
Kuid olen lihtsalt naine, kes tunneb neid samu (vihaseid) emotsioone siiamaani, nagu tundsin meie suhte alguses ... siiamaani vihastan ja tahaksin kodust ära joosta kui tema laps tuleb....
Näiteks, kui arutame pärast külaskäiku külasräägitud teemasid, siis tihtipeale vastab mees, et ütlesin ju kohe, et mõtetu koht, mõtetud inimesed, see jobu vingus ja see mölakas halas! ja mina solvu8n, sest jutt käis minu sõpradest! Olen palunud tal oma sõnu natuke ilusamini minupärast ritta panna ja öelda näiteks - mulle need inimesed eriti ei meeldinud ning kas võiksime järgmisel korral hoopis kellegile teisele külla minna? vms! Aga ei - kohe sildid külge, kes on jobu ja kes mölakas! Olen tundnud oma sõpru pea 20 aastat ning see läheb hinge! Ja kui see on teema mis mulle läheb hinge, siis PALUN võiks ju võtta ütlemistel hoogu maha ja püüda sõnad ritta panna nii, et mul ei oleks valus! Vähe sellest, ma igal nädalal kuulen paar korda kui rumal ma ikka olin, et lapse tegin sellise mehega nagu tegin. see kõik on ju minevik! See oli minu valik siis ... ja ma soovin, et ta ei võtaks sel teemal enam sõna - kuid ikka tuleb jälle mõni kohatu lause mu lapse isa kohta kes tegelikult on VÄGA hästi saanud hakkama nii lahkumineku kui lapse kasvatamisega! Jah, ma astun oma lapse isa kaitseks välja. Ma ei lase teda solvata. Ta on minu jaoks väga tähtis inimene ja jääb selleks alatiseks! Ja olemegi jälle tülis 2-3 päeva