Tere
Olime suhtes kaheksa aastat. Meil on viie aastane laps. Olen ise 25 aastane naine ja petsin oma kaaslast. Mitte keegi poleks arvanud et ma kunagi midagi sellist teha suudan kaasa arvatud ma ise. Olen ka invaliidsus pensionär. Olen ikka olnud nii et saan kõigega hakkama aga tihti on haiguse ägenemised. Teadsin et kaaslane armastab mind ja mina teda. Oli hetki kus ta oli hea ja armastav ja siis jällegi hoopis keegi teine. Läks endast täiesti välja ja loopis piimapakiga ja tiris juustest jne(kuid mitte väga tugevalt). Ta soovis pidevalt paremat elu rahaliselt meile kõigile. Elasime enamus aja remondi sees ja ka elektri ja veeta. Ma ei jõudnud piisavalt koristada ja tundsin jõuetuna. Kui söök polnud õige maitsega ja valed kogused tõstetud siis sain sõimu ja viskas toidu minema. Korra kuulsin ka kuidas sõbrale ütles et nii tuleb naist kasvatada. Kui oli paha olla ja tundsin end halvasti siis ei tohtinud puhata kuna kindlasti valetan ja et jõudu ju veel on. Kui oli juba väga halb tervis siis sain puhata jäta hoolitses minu eest. Samas kui oli hea tuju aeg siis oli kõik hästi. Eks püüdsin ka koguaeg et midagi valesti ei teeks et mitte paha periood ei tuleks. Tunnistas vahest et ta on närvihaige. Ja raske oli temaga suhelda probleemidest ning seepärast tundsin et pean olema kuss et mitte head ära rikkuda. Närvitsemis perioodi oli ajaga juba vähemaks jäänud. Kuna olen sünnitusega juurde võtnud siis häiris see teda. Ja juhtuski see et petsin teda kuna tundsin puudust õrnusest ja hellitustest. Ma tunnistasin üles ja me läksime lahku aga kellegile miskit ei öelnud. Elasin veel mitu kuud meie ühises kodus ja ta teenis raha et saaksin võtta endale üürikorteri. Kaaslane tahtis et meie vahel saaks kõik korda kuid olin endiselt pimestatud teise inimese hästi ütlemisest ja õrnusest. Kuigi ei suhelnud sellel ajal teise inimesega. Nüüd kui on möödas pool aastat tunnen ma kohutavat kurbust. Tahaksin et pere oleks jälle üks sest tean et ta hoolib minust ja armastab mind väga ja me elaksime koos lõpuni. Kõik edasine elu suhtes oli teada ja püüdlesime koos selleni ja nüüd on kõik nii hirmutav ja raske. Meie omavahelised suhted on rasked. Ta ei suuda minuga normaalselt käituda ja ma lähen armukadedaks kui ta meil külas korra suhtleb naistega. Laps elab minuga ja ta solvub vahest täiesti väikeste asjade peale ja läks ka mingi aeg minuga suheldes täiesti endast välja nii et loopis asju ja karjus. Nüüd kahekesi lapsega olles on see juba peaaegu lõppenud. Laps näeb isa vähe ja ise ei näita üles soovi talle helistada ja näha. Vahest ise püüan lapsele pakkuda et kas ta tahaks isale helistada ja kasvõi lihtsalt head ööd soovida ja küsida kuidas läheb. Isa ise ikka kirjutab ja küsib kuidas läheb ja ta soovib et me omavahel saaks läbi niipalju et lapsel hea. Kuid praegu meil omavahel raske suhelda kuna kaaslane tuletab koguaeg meelde mu petmist ja mina muutun armukadedaks kui minu ees kirjutab naistele.
Te suhtes on olnud 8-aasta jooksul pidevalt vahelduvad halvad ja head perioodid. Püüate väga, et koduste toimingutega hakkama saada, elate väga kasinates tingimustes, see kurnab teid mõlemat. Kuid veelgi suurem probleem kui kitsikus, teie kurnatus ja tervis, on mehe poolt teie halb kohtlemine. Kirjeldate mehe ärritumisi - ta muutub agressiivseks, karjub, loobib asju, käitub teiega alandavalt, ise seda naise kasvatamiseks nimetades.
Kuigi võib ju leida põhjuseid, millega mees rahul ei ole, on vägivaldsus igal juhul lubamatu. Ja teie juustest tirimine on selgevägivaldus teie suhtes, mida ei ole vaja õigustada. Märkan, et püüate olla leebe ja olukorda pehmendada, öeldes, et ta ei tirinud teid juustest väga kõvasti.
Kui aga säilib arusaam, et olete sellise kohtlemise ära teeninud, et nii peabki suhteid klaarima ja teid korrale kutsuma, siis jätkub ka vägivaldsus ja suhe on ebaturvaline ka edaspidi.
Kui teie praegune mure on, kuidas mehega suhteid taastada, siis vajate kõigepealt enda jaoks piiri seadmist ja selget „ei“-d vägivaldsusele ja alandustele. Ei mingit õigustust.
Järgmine samm oleks, et ka mees nõustuks, et selline käitumine on lubamatu ja ei kordu. Kui teda selles üksmeelt ei leia, siis te tõenäoliselt jätkate sama mustrit – teie püüate väga, kurnatuse piirini, et mehe meelejärgi olla, säilib mehe reageeringute ettearvamatus, sest iial ei tea, millal pinged kuhjuvad. Probleeme ju suhetes ikka esineb, küsimus on selles, kuidas osatakse neid lahendada. Eesmärki võiks olla, et asjade loopimise, sõimamise ja füüsilise klaarimist asemel ei tule teisi viise, mis eeldaks teineteisega rääkimist, lugupidavat suhtumist, püüdlemist selle poole, et teie mõlema vajadused on olulised.
Saan aru, et praegu on eriti keeruline püüelda muuta senist suhtlemist ja taotleda, et mees teid paremini kohtleks, sest tunnete end süüdi petmise pärast. Üks asi viis teiseni ja nüüd pole enam määrav see, kas teil õnnestub selgeks teha kumb teist rohkem süüdi on, pigem oleks vaja jõuda valmisolekuni suhelda teisiti kui seni. Teie võimalus on tunnistada oma osalust juhtunus, paluda andestust selles, mida kahetsete.
Igaks juhuks lisan, et on täiesti loomulik tahta suhetes tunda hellust ja õrnust, mõistvat ja toetavat suhtumist ning hädavalik eeldus selleks on tunda end suhetes hirmuvabalt ja turvaliselt.
Kuid nagu juba öeldud, see ei pruugi olla piisav, sest suhtekriisi lahendus seisneks selles, et edaspidi saaks olema rohkem teineteise vajadustega arvestamist, teadvustamist, mis suhetes enne ei toiminud. Teie peaksite saama rääkima, mida vajate, millest puudust tunnete ja mida suhetes lubamatuks peate. Samuti on vaja, et mees saaks väljendada oma ebakindlust, muret materiaalse olukorra pärast, teadvustada suhte ebaturvalisust ning püüelda edaspidi probleeme teisiti lahendada.
Teie jaoks võib olla keeruline selgete piiride seadmine endas suhtes alandava kohtlemise ärahoidmiseks. On teil ju endiselt tunded mehe vastu, olete armukade ja see teeb teid haavatavaks ja vähenõudlikuks. Soovitan väga võimaluse korral pöörduda ka psühholoogi poole, kes aitaks teil endas selgust saada ja arendada kindlameelsust enda eest seismisel. Veelgi parem, kui saaksite koos mehega minna pereteraapiasse, et leida viise suhelda nii, et te mõlemad end hästi tunneksite. kas te edaspidi jätkate koos või mitte, see otsus võiks tulla siis, kui olete saavutatud rahumeelse viisi probleeme arutada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
