Tere,
Minu mure on seotud minu lapselapsega. Noored läksid lahku ja esialgu elab laps isaga. Nüüd tahab ka ema osa saada lapse kasvatamisest. Mis on minu arust igati tore kui poleks ühte aga. Nimelt tahavad vanemad, et laps elaks pool aega isaga ja pool aega emaga. Esialgu oli plaan vahetada iga kuu. Nüüd uus plaan, poole aasta kaupa. Nädala vahetustel oleks tal võimalus suhelda ka teise vanemaga kelle juures parasjagu ei elata. Laps on väga tundlik ja tema jaoks on kodu väga tähtis. Oma praegust kodu võttis ta omaks päris pikalt. Kas selline jagamine oleks lapsele hea või peaks olema üks kindel elukoht? Millist lahendust pakute teie omalt poolt.
Ette tänades vastuse eest!
Mul on hea meel, et selle teema vastu huvi tunnete. Seda enam, et paljudel on peale lahutust sarnased küsimused. Ma ei väida, et tean, kuidas on kõige õigem ja parem, eriti veel konkreetse lapse jaoks, kuid oma mõtteid jagan meeleldi.
Kui midagi üldiselt soovitada, siis eelkõige tuleb mõelda ja arvestada, mis on lapsele parim – see on otsustamisel lähepunkt. Kui peres on toiminud nii suur muutus, et isa ja ema lahutavad, siis eelkõige vajab laps seda, et tema igapäeva elu säiliks turvatunne, mida pakub tuttav elukorraldus ja võimalikult hea kontakt mõlema vanemaga. Sellest tulenevalt on parim, kui lapsel jääks tema kodu, lasteaeg või kool samaks. Kui see pole võimalik, siis loodetavasti jõuavad vanemad kokkuleppele, kus on lapsel paremad tingimused ja teevad võimalikult palju selleks, et lapse kohanemine oleks kergem. Olen täiesti nõus, et üks kodu kahe asemel on kindlast lapse jaoks parem, annab kindlustunde, sest ei pea pidevalt ümber kohanemine. Lisaks võib koguni muutuda hajusaks kodu mõiste kui selline. Võiks koguni ette kujutada ka täiskasvanuna – kuidas oleks kogu aeg pakkida kohvreid ja kolida nt kuu aja tagant ühest kohast teise ning seejuures arvestada jälle teise pere eluoluga, reeglitega, suhetega jne. Niisiis, asi ei ole ju ainult logistiline muutus, et tuleb nüüd teiselt aadressile kolida ja teekond kooli-lasteaega on teine – muutub kogu süsteem, kuhu kuuluvad ka suhted ümbritsevatega. Laps peab uuesti harjuma, kes mida kuidas teeb, nõuab, reageerib. Tal ei kujune turvatunnet ka emotsionaalses mõttes. Kui muutub hägusaks kodu mõiste (pigem nagu üüriline või reisija, kes tuleb ja läheb), siis sellega kaasneb ka hägusus peresuhete mõttes. Kuidas saaks laps tulevikus teada ja tunda, mis see on, kui see on tsükliline, pidevas vaheldumises.
Isegi kui vanemad väga püüaks, ei suudaks nad last kahe kodu vahel periooditi vahetades, tagada lapsele pere ja kodu selles sügavas tähenduses.
Niisiis, minu arvamus on, et laps vajab üht ja kindlat kodu ning vähemalt üht inimest, kes on tema jaoks pidevalt olemas ja kes ei muutu. Inimene, kes ei vaheldu ja on kursis lapsega toimuvas, näeb-kuuleb-märkab lapse jaoks olulisi asju ja saab pakkuda lapsele nii vajalikku baasilist turvatunnet.
Mulle sageli tundub, et lapse elukoha jagamine nii, et poole aega on laps ühe ja pool aega teise vanemaga, näib õiglane vanematele endale – kumbki saab panustada võrdselt, keegi ei võida ega kaota, see väldib tüütuid vaidlusi, kes mida rohkem peab või saab. Kuid nagu öeldud, see sobib parimini vanematele, kuid mitte lapsele.
Kui vanemad on elavad lahus, siis see ei tähenda, et mujal elav vanem ei võiks hoida tihedat sidet, olla kursis, kohtuda ja osaleda lapsega seonduvas just nii palju, kui asjaosalised tahavad ja suudavad seda korraldada ja kokku leppida. Lapse jaoks ei ole niivõrd tähtis, et ta saaks mõlema vanema kodus elada, talle on tähtsam teadmine, et vanem on tema jaoks olemas, tunneb huvi, hoolib ja armastab. Olulisem kui ajaline, materiaalne või mistahes muu võrdsus, on kindlustunne (tülide puudumine) , et vanemad ei vaidle ega tülitse, suhtlevad omavahel rahumeelselt ja lugupidavalt ning säilib hea suhe kõigi oluliste inimeste vahel.
