Olen 22-aastane neiu. Olen oma noormehega poolteist aastat koos olnud ja meie suhe on nii mõndagi üle elanud. Üheks neist asjadest on see, et ta meie esialgse suhte (kestis seitse kuud, seejärel läksime paariks kuuks lahku ja uuesti kokku minemisest täitus hiljuti poolteist aastat) ajal oma endise "boonustega sõbrannaga" pidevalt sotsiaalmeedias vestles, teemadel, kui hea neil nende seksisuhte ajal ikka oli ja kuidas nad teineteist igatsevad. Noormehe jaoks olevat need vestlused lihtsalt lõõpimised olnud ja kuna need kuhugi ei viinud, ei tohiks ma seda väga südamesse võtta. Tol ajal hakkas ta neid vestlusi varjama, kui nägi, et need mind häirivad. Lõpuks tehti sellele lõpp peale, noormees ütles sõbrannale, et need vestlused kahjustavad meie suhet. Nüüd oleme pikalt koos olnud ja olen usalduse kuidagi tema vastu jälle üles ehitada suutnud. Ei ole tema sõbrannade peale armukade, ei kahtlusta teda asjatult, ei ole kontrolliv ega liialt ebakindel. Pole olnud mingeid suuri usaldusprobleeme ja armukadeduspuhanguid rohkemgi kui aasta jooksul olnud. Kuniks märkasin, et ta varjab taaskord minu eest kellegagi suhtlemist. Kui sattusin tema arvuti lähedale, klikkis ruttu ühe kindla vestlusakna kinni, teised jättis alles. Ma ei olnud aasta otsa kordagi häiritud sellest, et ta suhtleb ka vastassoost inimestega, aga nüüd tekkis minusse kahtlus, sest ta sulges alati vestluse ühe kindla neiuga. Teised, olgu mees- või naissoost sõpradega, jättis alles. Pärisin lõpuks aru, mis toimub. Vastuseks sain, et ta tundis, et peab üliettevaatlik olema, sest ma ju kindla peale kahtlustan teda petmises ja ta ei tahtnud tüli sellest, et ta naisterahvaga suhtleb. Vastasin, et ma pole ikka väga ammu teda milleski kahtlustanud, sest ta ei ole lihtsalt kedagi niimoodi minu eest peitnud. Ma ju tean, et ta suhtleb mõlemast soost inimesega ning ma ei pööra sellele tähelepanu, kuniks ta täiesti ootamatult kedagi lihtsalt varjama hakkab. Jutt jõudis sinnamaale, et ta ei tea, miks ta tundis, et peab seda türdukut varjama, kui tegelikult pole midagi varjata ega peita, nad on lihtsalt sõbrad jne. Ma ei tea, kas asi on minus, aga mina olen sellise mõtlemisega, et kui midagi nii "lambist" varjama hakatakse, siis peab sel põhjus olema. Eriti, kui vähemalt aasta jooksul ei ole ma mitte mingisugust probleemi teinud sellest, et ta naistega vestleb ja sõbrustab.
Ma ei tea, mida teha. Ma ei oleks kunagi midagi kahtlustama hakanud, kui ta ei oleks neid vestluseid niimoodi varjama hakanud ja nüüd olen justkui mina süüdi selles. Ma tunnen, et mul oli õigus selles olukorras kahtlustav olla, sest viimane kord, kui ta niimoodi minu eest vestluskaaslasi varjas, oligi tegemist selle seksisõbraga ehk oli, mida varjata.
Ma ei tea, mida teha, kuidas edasi minna, kuidas teha selgeks, mis tegelikult toimus. Ütlesin noormehele, et tahan temaga õhtul tõsiselt rääkida, ta ei mõista, miks, seega tema arvates on kõik vist lahendatud ja selge.
Olete nõutu, kuidas oma elukaaslasele selgitada, mida tegelikult tunnete ja miks. Kirjast selgub võimalik häirituse allikas, - teie partner varjab ühte oma (fb?) sõbrannat, millist käitumist ei ole te varem täheldanud.
Teie noormees põhjendab oma käitumist sooviga teile mitte haiget teha, ning et te ei kahtlustaks teda petmises.
Tõdete, et peale esimest suhet/ja pausi peale seda olete aja jooksul meest tasapisi usaldama hakanud, kahjuks mitte aga täiesti... ning kahjuks kinnitab praegu toimunu teie kahtlusi.
Kas võib olla, et te ei ole päris kindel, kas teie partner on 100% teie suhtele pühendunud?Pühendumine on partnerite vabatahtlik otsus ja siiras soov olla koos ka tulevikus ja teineteisele meeldivaid elamusi valmistada. Kõige tugevamates ja õnnelikemates suhetes on mõlemad partnerid suhtele pühendunud. Pühendumine tähendab partnerisse ja suhtesse investeerimist ja loobumist teistest võimalustest (kuigi rohi võib aia taga rohelisem tunduda...) vaid seetõttu, et sina ise seda soovid. See on soov ja otsus suhet säilitada ja seda parandada, mõeldes mõlema heaolule.
Kuna soovite partneriga rääkida, on oluline, et seda tehes räägite minakeeles ja teist poolt süüdistamata. Kuidas seda teha, vaadake ka http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Aus ja avatud suhtlemine võib anda teile vastuseid. Tuleks püüda leida sobiv rahulik hetk ning anda mõista, et soovitakse rääkida enda jaoks olulisel teemal. Rääkige sellest, mis on teid kurvastanud ja muretsema pannud ja ka sellest, milliseid tundeid tunnete oma partneri suhtes ning mida ootate ja vajate. Soovitav on hoiduda süüdistustest, pigem väljendada oma tundeid ja vajadusi. Püüdke üksteist hoolega kuulata. Selleks leppige kohe alguses kokku, et räägite kordamööda- algul räägib üks ja teine sõnastab kuuldu ümber, sinna midagi lisamata ega end kaitsma asumata. Kui üks osapool tunneb, et teda on mõistetud, annab sõna teisele ja protsess kordub. Seda niikaua, kuni olete teema lahti rääkinud ja saate hakata probleemile koos lahendusi leidma.
Kui tunnete, et vajate abi väljastpoolt, võtke ühendust paari- või pereterapeudiga, kes aitab teil kujunenud olukorda vaadelda, analüüsida ja mõista. Infot spetsialistidest leiate: www.pereterapeudid.ee
Tere!
Rääkides kasutangi enamasti minakeelt, olen selle kohta varem õppinud.
Tõesti, ei ole täielikult kindel, kas partner tahab pühenduda, sest ta on minu kuuldes tihti rääkinud, et püsivus ja pühendumine hirmutab teda, pikaajalised suhted pole tema jaoks ning seda näitab ka minevik - üle pooltes oma varasemates suhetes on ta oma kaaslasi petnud. Selle pooleteiseaastase suhte jooksul ei ole ta mulle kordagi armastust avaldanud, sest tema sõnul muudab see suhte liiga tõsiseks. Kui esimest korda lahku läksime, tunnistas oma blogis, et pole mind kunagi armastanud ja et minuga oli lihtsalt tore koos olla ja aega veeta (sain sellest alles siis teada, kui olime juba teist korda tagasi kokku läinud). Ütleb küll, et ma olen kallis ja oluline, millest ilmselt peakski piisama, aga samas kõikidele eelmistele partneritele avaldas ta armastust juba pärast paarikuulist suhet. Olen täiesti teadlik sellest, et suhted ongi erinevad ja mõned ongi intensiivsemad ja paremad kui teised, kuid tunnen mõnikord suurt ebakindlust. Tean, et peaksin olema rahul ainuüksi seetõttu, et ta mind otseselt petnud pole ja on siiski minuga, aga raske on niimoodi olla, kui tead, et teisele ei meeldi püsisuhted.
Igatahes, usaldusest rääkides, enne seda viimast varjamisjuhtumit olin teda taas usaldama õppinud ja see sai nüüd taas kannatada. Noormees selgitas, et hakkas vestlusi varjama, sest tavaliselt suhtleb ta inimestega vaid töö- ja kooliasjus, aga selle neiuga oma vabast ajast ja muudel teemadel, ning teiseks oli neiu suheldes kasutanud nii-öelda smaile, mis noormehe segadusse ajasid, sest tavaliselt kasutame neid meie omavahel suheldes. Ütles, et tundis automaatselt, et peab vestlusi varjama hakkama, muidu võin ma midagi kahtlustama hakata. Seega olen mina süüdi selles, et see olukord üldse tekkis. Ma ei olnud pea aasta mingisuguseid draamasid usalduse puudumise pärast tekitanud, aga kuna kord olin armukade ja pettunud, et noormees mu selja taga oma endise seksisemuga "vanu aegu meenutas", on mul nüüd igaveseks küljes hullunult armukadeda tüdruksõbra silt. Ma ei saa võtta ära seda valu, mida see kunagine olukord tekitas, aga kahetsen, et reageerisin, sest sain nüüd taas selle tõttu haiget.
Probleemidest rääkimine on aga üsna vaevaline, sest isegi, kui räägin minavormis ja üritan selgitada, mida ma tunnen, tekib noormehel vajadus end kaitsta, seega ei jõua need vestused kuhugi. Mul on siiamaani väga hinges mõned asjad ja tema teod, mis mulle meeletult haiget teevad ja ka nüüd, rohkem kui aasta hiljem pisarad silma toovad. Noormehega neist asjadest rääkida ei saa, sest isegi, kui räägin lihtsalt sellest, mida ma tunnen (ehk ei süüdista teda, ei maini tema osalust üldse), ütleb ta, et ei jaksa igavesti nende asjade eest süüdi olla ja et millal ma ometi üle saan sellest. Tean, et kui temast hoolin, et tohiks ma üldse mõeldagi sellele, et olen tema pärast väga palju haiget saanud. Olen temaga õnnelik, kui meil on head ajad, aga mõnikord kasvab kõik lihtsalt üle pea, midagi väga valusat tuleb meelde ja siis on mul vaja rääkida. Kahjuks ei ole mul peale tema mitte kedagi, kellega oma olukorrast rääkida, ning ka temaga on sellest rohkem kahju kui kasu. Psühhiaatri juures käin, kuid ka temast pole abi, sest ta kahtleb igas mu väites ning nõu andmise asemel keskendub enda eraelust rääkimisele.
Kas on mingeid harjutusi, mille abil saaks emotsioonid ja mõtted kuidagi endasse sulgeda? Tahan vältida olukordi, kus mul kõik üle keeb ja tahaksin oma emotsioonidest rääkida, kuid selle tõttu noormehega tülli lähen.
Kirjutate täpsemalt lahti oma murekohad paarisuhtes, need on - hirm rääkida oma tegelikest tunnetest ja vajadustest, süütunded mehe ees hüpoteetilise armukaduse pärast, ebakindlus suhte püsimajäämise osas, kahtlused partneri pühendumises ja tegelikes tunnetes.
Soovite, et annaksin teile nõu, kuidas oma emotsioone ja mõtteid endasse sulgeda...asjad on ikka tõesti vist päris halvasti?
Alustuseks ütlen, et teil on alati võimalus ja õigus vahetada oma psühhiaatrit. Teie kirjelduse järgi soovitaksin seda teha koheselt. Hea oleks teada, et loomulikult ei anna ükski vaimse tervise spetsialist teile otseselt nõu, vaid aitaja roll on olla teile toeks ja dialoogipatrneriks, et jõuaksite ise aegamööda iseenda sees olevate lahenduste ja otsusteni. Psühhiaater on arst, tema roll suuresti ravimite kirjutamine, aga võiksite soovi korral vahetada spetsialist- kui see peaks ka edaspidi olema psühhiaater, võiks ta olla psühhiaater-psühhoterapeut.
Nagu eelmises kirjas nimetasin, soovitaksin teil koos minna paarinõustaja/terapeudi vastuvõtule. Terapeut suunab teid kahte omavahel dialoogi pidama, teie mees peab arvestama, et kui ollakse teisele haiget teinud, siis talle saab küll andestada, aga see võtab aega. Samuti ei unusta haigetsaanu juhtunut (muidu oleks tegu ju mäluprobleemidega) ning seetõttu tulevad valusad teemad ikkagi aegajalt taas teemaks ja nendega tuleb tegeleda. Niikaua, kuni usaldus on täielikult taastunud (ja seda siis, kui haigettegija on oma käitumist muutnud ja tõestanud, et soovib ja suudab muutuda).
Ohukoht teie paarisuhtes on tõesti pühendumise teema. Mehed ja naised pühenduvadki paarisuhtele erineval ajal (naised väga varakult suhte alguses, meestel võtab see aga palju enam aega ja pühenduvad piltlikult siis, kui käib "krõps" ja nad on raudkindlad, et naine on "see üks ja õige"), see teema aga vajab lahtirääkimist, et oleksite kindel, et pole end sidunud suhtega, millel pole tulevikku.
Võiksite osaleda prep-koolitusel üksikisikutele, vaadake lähemalt: http://prep.ee/meie-ei-tulitse-kunagi/, peatselt on üks grupp Tallinnas alustamas. Mulle tundub, et seal käsitletakse just neid teemasid, mis teile täna probleeme tekitavad.
Loodan, et saate abi!
Vabandan, et vana teema taas üles kisun, kuid hing ei anna rahu. Viimase postitusega võrreldes on juhtunud see, et noormees on tunnistanud, et ta meeldib sellele neiule, kellega ta suhtleb ja kellega peetud vestlusi minu eest varjas. Mõistan seda nii, et järelikult on neiu mu noormehega flirtinud (sest kuidas muidu aru saada, et kellelegi meeldid?) ning teades noormeest juba pikemat aega, julgen väita, et flirtimised ei ole ühepoolsed. Kui keegi temaga flirdib, läheb ta sellega alati kaasa. Olin enda arvates noormehele hästi selgeks teinud, kui väga ma haiget sain sellest eelmisest boonustega sõbrannaga suhtlemisest ja et kuidas seekordne varjamine tekitas minus hirmu, et kõik kordub...noormees paistis sellest aru saavat ja palus vabandust, et ta mulle sellise mulje jättis. Aga nüüd, kui ma tean, et noormees temaga tõenäoliselt igapäevaselt flirdib, siis olen jälle samas olukorras ja ma ei saa midagi teha. Noormees on aru saanud, et ma olen õnnetu ja hirmul, kuid ütles, et tal oleks imelik selle neiuga suhtlemist lihtsalt katkestada, see oleks ebaviisakas. Ma ei ole nende vestlusi ise lugenud ega nuhkinud, kuid mõnikord olen vilksamisi mingeid sõnumeid näinud - neist on mulje jäänud, et nad klapivad väga hästi ning huumorimeel on väga sarnane (mainin, et sarnane huumorimeel on olulisim asi, mis noormehe sõnul talle minu juures meeldib). Kui astun tuppa ja näen, et mees oma tahvelarvutisse vaadates naeratab, on selge, kellega ta suhtleb.
Tunnen end kohutavalt halvasti, et olen selline kahtlustav ja närviline kaaslane. Võin öelda, et vihkan ennast selle pärast meeletult. Mu noormees on mulle kinnitanud, et mina olen tema ainus ja ta tahab ainult minuga olla, aga mul on lihtsalt raske aru saada, miks ta peab siis teise flirtimisega kaasa minema, kui teab, kui väga see mulle varem haiget on teinud? Tean, et mõned inimesed flirdivadki lihtsalt sõbralikult, aga kas see jääb vaid sõbralikuks ka siis, kui üks vestluspooltest teisest sisse võetud on? Noormees ju ütles mulle, et meeldib neiule.
Kuidas tõrjuda seda tunnet, et minu suhe on ohus? Ma ei saa tõesti noormehega neist asjust rääkida, sest tõenäoliselt ta ärritub taas ja ma tean, et keegi ei taha mingi kontrollifriigi ja armukadeda naisega koos olla. Kuidas ma saaks end jälle väärtustama õppida ja enesehinnangut üleval hoida, kui tean, et mulle kõige olulisem inimene samal ajal järjepidevalt teisega flirdib? Või kui see ei ole võimalik, siis kuidas valu ja hirmu vaigistada? Kas peaksin endale samuti mingi meessoost sõbra leidma, kellega sõbralikku mesijuttu ajada? Võimalik, et mu kohutavale enesetundele aitab kaasa üksindustunne ja kadedus, et mehel on, kellega suhelda. Minu ümbert kadusid kõik sõbrad järgemööda pärast depressioonidiagnoosi (eelmisel talvel pandud, olen ravikuuri lõpetamas) ära ja ainuke, kes minuga ise kontakti otsib, ongi mu noormees.
Endiselt vaevab teid segadus, tunnete end üksikuna ning kardate oma suhte püsimajäämise pärast.
Teie partner on teile kinnitanud, et olete talle ainus oluline ja armas inimene, kellega ta koos soovib olla, - teile sellest aga ei piisa. Olete ebakindel, kardate juhtuvat kõige halvemat ning lausa vihkate end seetõttu.
Siin on ohukoht- kui eeldate pidevalt oma partnerist halba, või et juhtub see kõige hullem, siis võibki see muutuda isetäituvaks ennustuseks. Sest annate pidevalt oma noormehele signaale (ka alateadlikult), et ei usalda teda, olete rahulolematu, ärev jne.
Seetõttu ei näe mina kõrvaltvaatajana ühtegi teist alternatiivi, kui iseenda käsilevõtmist. Otsust, et soovite ise muutuda, teha midagi iseenda ja oma suhte heaks.
Olen teile varasemates vastuskirjades pannud kirja abisaamise võimalused- kordan nad üle, kas paariteraapia teile kahele või alustuseks Within My Reach koolitus teile individuaalselt. Terapeutide info leiate aadressilt: www.pereterapeudid.ee
Koolitusinfo leiate: www.prep.ee
Soovin teile julgust otsuse vastuvõtmisel, et alustate muutustega! Kindlasti nõuab see eneseületust, - kuid milline oleks alternatiiv?
