Me oleme koos olnud 7 aastat ja enne seda veel 4 aastat väga head sõbrad olnud. Meie suhe on alati väga hea olnud- me saame teineteist usaldada, tegime koos asju jne. Pärast lapse sündi aga on mul selline tunne, et mu mees ei hinda enam mind ja ta ei näe minus NAIST! Me mõlemad armastame oma kaheaastast last ja teeme kõik koos perega väga hea meelega igasugu asju. Aga ma tunnen, et mu mees suhtub minusse ainult kui emasse ja kodumasinasse. Tal pole vähimatki soovi teha minuga midagi kahekesi koos. Ja kui mina seda soovin, siis on ta parimal juhul lihtsalt nõus kaasa lohisema. Ma tahaks nii nii nii väga olla jälle naine- kellegi jaoks ihaldusväärne, ilus, huvitav ja tahetud kaaslane (ja seda ka üksinda, ilma lapseta)! Ma olen proovinud oma mehele seda sajal erineval moel selgeks teha, aga ta lihtsalt kuulab mu ära ja arvab, et tema panus selles vestluses ongi lihsalt mind ära kuulata! Me armastame teineteist, aga ma ei tunne enam iseennast ära! Naine ei lakka ju olemast naine sel hetkel, kui ta emaks saab! Kas tõesti siis mina ilma lapseta absoluutselt mingit tähelepanu väärt ei ole? Ma tõepoolest vahest salaja unistan juba sellest, et ma saaks mõne võõra mehega flirtida või kohtingule minna. Mitte, et ma tahaks oma meest petta, aga ma lihtsalt tahaks tunda ennast ilusa ja tähtsana, kasvõi üheainsa korra kuus! Ma ei tea enam mida selle suhtega ette võtta! Ma olen kogu aeg õnnetu! Ja selle vastu kui terved päevad läbi on nutt kurgus, halb tuju ja veel sada häda võiks ju proovida paluda antidepresante, aga ma ei soovi tabletiga lahendada seda muret, et ma tõepoolest lihtsalt oma mehe tähelepanust puudust tunnen!
Tunnete puudust oma mehe tähelepanust, kuigi samal ajal olete väga rahul oma suhte vanemliku poolega, lapse sünd on toonud kaasa palju rõõmustavat ning mees hoolib lapsest ning teist kui lapse emast. Ent loomulikult soovib iga ema olla ka naine, ning kui laps on juba veidi suurem, ei saa enam rinda ning võtab jalad alla, siis on ka juba rohkem võimalusi mehe-naise suhe fookusesse võtta, sest imikuga on naine paratamatult rohkem seotud kui mees.
Nii et te ei peaks küll hetkegi kahtlema selles, et väärite tähelepanu naisena, loomulik on soovida ilusaid sõnu ja õrnusi, loomulik on soov olla ihaldusväärne partner.
Kirjutate, et olete sel teemal oma mehega rääkinud, ja et mees kuulab teid küll ära, kuid midagi ei muutu. Tundub, et olukorra tõsidus pole temani jõudnud. Seega tuleks teha nii, et teie jutu sisu, teie igatsus ja valu jõuaksid meheni. See pole teema, millest möödaminnes rääkida - on vaja aega ja kohta, on vaja häälestust. Oluline on ka teil meest kuulata - mida soovib tema? Mis põhjustab mehe seesuguse käitumise (et ta teiega vaid kaasa lohiseb, nagu kirjutate)? Lisaks on vaja ka kokkuleppeid, et midagi muutuks. Ainult rääkimisest ei piisa, peaks kõnelema ka sellest, mida kumbki saab teha teisiti, et see olukord muutuks.
Suhtes on ikka kaks inimest, kummalgi teist on suhtes oma osa. Mida saate teie teisiti teha, et mees tunneks huvi ja näitaks hoolivust? Sel teemal saate ka mehega rääkida. Suhteteema võiks vast üldse laiemalt ette võtta, eriti kui tundub, et arusaam suhtest ja armastusest on erinevad. Muuseas, armastus on tegusõna - kõige selgemini näitavad armastust ikkagi meie käitumised.
Antidepressant võib küll aidata meeleolu tõsta ja ka tujusid rahustada, ent olukorda, mille tõttu te stressis olete, ükski tablett ei muuda. Muutust on vaja suhtesse. Vahel on vaja olla ausam, julgem, jõulisem ja järjekindlam kui on harjutud olema, selleks et tõelised tunned, tõeline mure ja hingevalu teiseni jõuaksid.
