Tere,
Lugu on pikk ja keeruline, paari sõnaga raske selgitada. Oleme abikasaga koos juba 13 aastat, nendest 9 abielus. Kasvatame kahte last, viimane alles 1a2k. Mõned päevad tagasi sain lõpuks teada, et minu mehel on tunded oma töökaaslase vastu (abikaasa väidab, et ta ise ei saa aru, mis tunded need on, kuid ütleb, et see pole armastus ja need tunded ei ole samad, mis tal minu vastu olid meie suhe alguses). Kõik see kestab juba ca 6 kuud. Mees on öelnud, et ta mind enam ei armasta nii nagu armastas algusest ja umbes 7.-8. aasta jooksul, enam ei ole seda kirge. Tean, et ise olen selles süüdi, kuna olin hoidnud distantsi (seksi oli olnud väga vähe, ju sellel on omad põhjused olnud, ma millegi pärast ei tahtnud seda- ta ootas ja ootas aastaid ja lõpuks on juhtunud see, mis juhtus), elu on olnud rutiinne ja suht igav, ei mingit romantikat vms. Viimastel kuudel oli ta vara hommikuni üleval, kuulas muusikat (lugude sõnad ühtivad hinges toimuvaga), ma tundsin, et midagi on viltu, kuid ta ei rääkinud mulle midagi. Me olime tülitsenud pidevalt ja selle käigus üks haaval hakkas põhjus välja tulema. Abikaasa ütles, et ei taha mulle haiget teha, olen nutnud palju- ta on lohutanud. Ütles, et ei jäta meid, olgu temal endal valus. Ja alles nüüd ma olen aru saanud kui palju ma armastan seda inimest ja kui kallis ta minule on, ma ei taha teda kaotada ja usun, et meie suhet võib päästa. Ta on küll öelnud, et ei armasta mind nii nagu mees ja naine armastavad, et olen talle lastega kallis ja, et ta hoolib meist, küll aga kirg minu vastu puudub. On öelnud, et ta ei taha mind kallistada ega suudelda, seepärast teeb seda vähe, kuna teeb ainult siis, kui see soov tekkib. Nüüd peale viimast tüli, kui teada sain ka kes see naine on, kes tema rahulikku ellu on sekkunud ja tunded süütanud, hakkasin ma tundma, et tahan olla temaga, tahan olla tema kõrval, nautin seksi, jah, seksi on olnud ta ei ole sellest loobunud, kuid ma kindlasti ei taha sellega teda enda juures kinni hoida. Ta ütleb, et on meie kõrval, jah, füüsiliselt on- ma ei tea, mis tal mõttemaailmas ja hinges toimub. Ta ise ütleb, et ei saa aru, mis ta tunneb selle naise vastu, kuid midagi siiski toimub. Naisel on samuti pere ja ta on 10a vanem, naine on öelnud, et mingeit suhteid ei saa olla, kuna mõlemil pered ja need on tähtsamad. Kuid ma siiski kardan homset päeva. Ma tahan päästa meie armastust, vaatamata sellele, et mees on öelnud, et armastust enam pole, ma usun, et tema südames on siiski see väike armuleek, mis vajab süttimist. Mõtteid on palju ja kõik nii segane peas. Olen viimased päevad elanud nagu põrgus, ei suuda hetkegi olla ilma, et mõtleksin sellele. Palun Teie abi. Kuidas käituda, mida üldse ette võtta?
Tean, et kõik peab korda saama ja et meie suhe peab olema palju parem, kui enne. Me oleme pikalt koos olnud, oleme palju koos üle elanud, ma ei saa kaotada seda inimest- ta on mu elu!
Teie jaoks on praegu väga raske aeg. Olete saanud teada, et mehel on tunded teise naise vastu, nad töötavad koos, seega on pidevalt seotud. Valus teadmatus, mis saab ja kas saate loota suhte püsimise peale närib hinge. Samas on olukord teie jaoks ka üsna kontrollimatu – on ju teil üsna väga võimalus mõjutada mehe tundeid teise naise vastu, isegi, kui väga püüate. Samas vaevab teid ka süütunne, et on olnud aegu, kus olete mehe lähenemist tõrjunud ja oma suhtes kirge jahutanud.
Teie kirjeldusest loen välja ka mitmeid positiivseid asju. Sellises olukorras oleks ju veelgi hirmutavam kui teid vaevaksid kahtlused ja tähelepanekud mehe muutunud käitumise suhtes, kuid tema eiraks teie muret ja varjaks, mis toimuks. Või veelgi hullem, väidaks, et teil on luulud ja katsuge kuidagi ise oma probleemist üle saada. Teie suhe on aga sedavõrd terve ja täiskasvanulikult küps, et saate avatult ja ausalt rääkida, mis toimub. Armumise vastu pole ju keegi kindlustatud. Küsimus on selles, mida selles olukorras tehakse – otsitakse süüdlast teistes, valetatakse, tehakse teadlikult haiget, makstakse kätte või lõhutakse pere esimesel võimalusel. Küllap on veel variante, kuid teie saate omavahel rääkida ja kaardid avada, leida koguni seda, mis on hästi ja on veelgi tugevamaks muutunud ning püüda leida võimalusi suhte hoidmiseks. Teie olete näiteks märganud, et praegune kriis on teie jaoks koguni tundeid mehe vastu taasäratanud. On üsna loomulik, et esialgne kirg ja armumine, mida suhte alguses kogetakse, ei kesta pikki aastaid. Mis edasi saab, olenebki palju sellest, kas paari seob veel miski, peale kire, kas suhe muutub sügavamaks ja lähedasemas, kas on midagi teineteisega rääkida ja tunda emotsionaalset seotust, kas on veel ühisosa peale laste ja majapidamise jne.
Teie jaoks on, veelgi enam, tunnete suuremat vajadust pühenduda suhtele oma mehega. Usun, et see võib aidata teil praegusest kriisist ka üle saada. Seda enam, et ka teie mees on väljendanud selgelt hoolivust teie tunnetest ja perest.
Küsite, kuidas käituda ja mida teha? Arvan, et olete teinud juba olulist – püüdnud hoida mehega avatud kontakti. See on praegu väga raske, kuid väga oluline. Te ju vajate usalduse säilimist ja kindlustunnet, et mees ei tee salaplaane. Küsimus võib tekkida aga selle pinnalt, kaua te jaksaksite taluda mõtet ja sellest tulenevat hingevalu, et mehel on tunded teise naise vastu. Võib ju mingil hetkel tekkida tungiv soov, et mees teeks oma valiku. Kuid tundub, et praegu te pigem kardaksite teda dilemma ette panna. Ma arvan, et ultimaatumid ei oleks tõesti hea mõte. Nagu öeldud, armumine on seisund, mis ei kesta kaua ja siis ei pruugi teod ja otsused olla piisavalt ratsionaalsed. Olulisemad kaalutlused on need, mis on püsivamad ja siduvamad. Leidke neid koos, teadvustage, mis on tõeliselt oluline.
Tõtt öelda, ei peakski keegi teine ütlema ega arvama, mida te tegema peaksite. Usaldage iseennast, oma sisetunnet ja ka meest. Kui ta tunneb, et te võimaldate tal iseendas selgust saada ega avalda survet, siis saab temagi teha enda sisetundest lähtuvalt parimad valikud. Mitte vaid kohustundest või kartusest teid riivata. need on küll olulised argumendid, kuid ei pruugi tuua hingerahu, kui süda ja hing ihkab mujale. Teid ei peakski rahuldama see, et ta teeb vastu tahtmist otsuseid, ähvarduse sunnil või hakkaks valetama, teesklema tundeid. Kui suudate aktsepteerida, et mehe jaoks on praegu nii ja säilib suhe, kus te saate mehele avatult väljendada, mida te praegu tunnete ja vajate, siis saate tunda end kindlamalt. Ja kui lõpuks teete mistahes otsuseid, on hinges suurem rahu, et see on antud olukorra ka parim valik.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
