Kui teil on mure oma elukaaslase pärast ja soovite teda aidata, siis alustada saaksite sellest, et väljendate oma muret ja soovi teda mõista. Lahendada ära teise inimese rahulolematust ilmselt ei saa ilma teadmata, mis teda pahuraks ja tusaseks teeb. Seega enne probleemist määratlemine, tema vajaduse mõistmine ja siis koos arutelu, mis teda aitaks. Teie roll oleks olla toetav ja kasutada saaksite aktiivset kuulamist (vt Suhtlemisoskuste KKK), see on kõige tõhusam viis olukorras, kui kaaslane on mures või rahulolematu. Ta ei vaja teie juhtnööre ega lahenduste väljamõtlemist, ammugi mitte arvustamist, et on tusane, vaid eelkõige aktsepteerimist, et see, mis teda rahulolematuks teeb ja pahandab, on teie jaoks tõsiselt võetav. Isegi küsimused, eriti aga „miks“-id võivad mõjuda etteheitvalt või suunate juttu sinna, kuhu teie sihite, kuid kaaslase tunnete ja mõtete peegeldamine aitab tal luua selgust endas ja mõjuda toetavalt, mis aitab jõuda temal selleni, et lahendada olukordi. Kõige olulisem ju ongi, et tema jaoks rahulolematu olukord laheneks nii, et temal oleks kergem, kuid seda saab hinnata vaid tema ise, kas see on nii või mitte.
Ja lõpuks veel: aitajana mõjute läbi usaldusliku suhte ja hea kontakti loomise kaudu. Seega valige sobiv aeg ja koht, olge tema jaoks kohal, siiralt huvitatud, siis on tal kergem teiega oma muret jagada. Alustage sellest, et olete mures ja soovite temast aru saada, kui vältige pealekäimist ja pahandamist, kui te esialgu ei ole valmis rääkima.
Kui aga tõesti on teie kaaslane juba loomul pahur, nagu kirjutate, siis on ilmselt keerulisem teil midagi ette võtta. Teise inimese muutmine on teatavast üsna lootusetu ettevõtmine. Teie saate tegeleda vaid konkreetselt sellega, mis teid häirib, kuidas tema olemus teid heaolu kahjustab, teie vajadusi eirab (vt lisaks aktiivele kuulamisele ka mina-sõnumeid ja kehtestamist).
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
