Tere,
Kolisime elukaaslasega lahku. Ei mingit suuremat tragöödiat, suhtes ei ole lähedust juba aastaid ja lahkumineku teemad ka juba aastaid õhus. Muidu reaalse kolimisega kaasnesid mõned närvilised vaidlused, millest lapski kahjuks osaliselt osa sai, aga ma ise ei nimetaks seda kõige keerukamaks lahkuminekuks. Kummalgi uut kaaslast ei ole ega midagi.
Välja kolisin mina ja lapse põhikoduks jäi isa kodu. 5-aastane poeg on isaga väga lähedane ja seega sai nii otsustatud. Plaanis on, et laps on iga nädal 3 ööd minuga (vähemalt kuni kooliaeg algab), et tegelikult kujuneb jagamine suhteliselt võrdseks.
Lapse isaga suhtleme vabalt, arutame lapse asju ja muidki teemasid (lahkuminek alles värske). Lapse isapoolne vanaema ja isa on ka külas käinud. Soovin öelda, et suhted peres on siiski pigem sõbralikud ja teeme lapse isaga kõik, et laps harjuks uue olukorraga võimalikult valutult.
Juhtus aga nii, et kuskil 3-s öö minu kodus oli lapsel öösel mingi hirmuhoog. Ta oli ääretult hirmunud ja paaniliselt klammerduv, ütles et kardab väga väga. Alguses ta ei kontakteerunud, aga kui kontakteerus, siis ütles sedasi ja pistis röökima. Helistasin ka lapse isale ja koos rahustasime lapse maha. Hommikul laps mäletas, et tuli hirmutunne ja kirjeldas seda isegi. Arstiga arutasime läbi ka epilepsia hoo võimaluse, aga talle tundub, et kirjelduse järgi see ei ole üldse epilepsia hoo moodi.
Olen täiesti paanikas, et miks lapsel selline asi oli. Kas see on reaktsioon lahkukolimisele? Kardab millestki/kellestki ilma jääda? Nii kahju oli lapsest ja ma ei maganud pärast seda põhimõtteliselt terve öö vaid valvasin last. Ta päeval on muidu rahulik, aga ega ta eriti rääkida küll ei taha lahkukolimisest ja küsib küsimusi, et miks ei võiks rohkem üksteisel külas käia jne. Kuulsin tuttavalt hiljuti nii muuseas juttu, et just 5-aastaste juures lahku minek mõjub lapsele eriti traumeerivalt, et terveks eluks saab trauma. Kas tõesti on nii? Kas vanus mõjutab kohe nii väga? Varem olin uurinud küll, et mis vanuses oleks õigeim lahku minna, aga ei leidnud sellist infot, et vanus oleks oluline.
Soovin saada selgitust lapse öise käitumise osas ja et mida mina ja lapse isa saaksime teha, et laps ei saaks sellest mingit traumat. Laps on muidu ju väga hoitud ja kaitstud ja meil neid elumuutusi ja kolimisi ja isegi eraldi elamist on juba enne ka ette tulnud, aga sel juhul ei olnud veel tegemist selles mõttes lahku kolimisega vaid elust tingitud eraldi olemisega. Laps oli ka tookord muidugi tujukas ja üldse tundub, et ta on väga tundlik. Seda enam sooviks teada, et kuidas käituda.
See, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Eriti palju erinevaid hirme esineb just väikelastel ja koolieelikutel, kuna nende arusaam maailmast ja mõtlemise eripärad "soosivad" neid.
Hirmu tuleks lapsevanematel võtta kui inimlikku, loomulikku ja enesealalhoiuks vajalikku tunnet. Samas, hirm ei ole enam "kasulik", kui teda saab liiga palju, nii et hakkab normaalset elu segama.
Oma kirjas toote välja, et teie peres toimus oluline muutus, lahkukolimine, - lapsed reageerivadki endale arusaamatutele või pingeid tekitavatele olukordadele ka erinevaid hirme kogedes (võimalik ka käitumise muutus, arengus väike tagasiminek jne.). Teie viieaastase poja hirm annab teile vanematena teada, et tema elus on liigselt pingeid, kadunud on tasakaal.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama.
Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on väljendanud, et ta tunneb hirmu, te küll ei täpsusta oma kirjas, kas ta ka kirjeldas seda lähemalt, - aga alati saate lapse poolt öeldut edasi arendada, sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Unenägu hirmutas sind kohe väga-väga." Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, mis võib hirmu taga olla. Siis saate juba koostöös edasi arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps saaks rahulikult magada. Julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu, ka näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu (mis värvi, mis kujuga), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda.
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Olukorda, kus ka vanem ei tule iseendaga toime, on hirmu kogeval/tundlikul lapsel eriti raske taluda. Tekkida võivad lisapinged vanema pärast muretsemisega või süütunded (minu pärast on ema kurb või pahane).
Kinnitage lapsele sõnadega oma armastust, rääkige, et kuigi te enam isaga koos ei ela, armastate teda endiselt ja olete talle ema igavesti. Te ei kao kuhugi ära (klammerdumine hirmuunenäost ärgates!), nagu ka tema isa ja olete alati poja jaoks olemas.
Viiene on piisavalt suur, et talle asju lihtsalt selgitada, tehke seda aga vajadusel korduvalt ja korduvalt - olukord on lapsele uudne ja ta vajab aega ja vanematepoolset toetust ning mõistmist, et selle kõigega kohaneda.
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule (abistav on: kognitiiv- käitumuslik teraapia; mõtteväljaravi), abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi.