Oleme elukaaslasega kurameerinud üle aasta ja 1,5 kuud tagasi kolisime ka kokku. Oleme mõlemad 30ndates, mehel lapsi ei ole, kuid juba mitu aastat väga soovib neid ja minul on eelmisest suhtest 5 a poeg. Peagi pärast kokkukolimist tuli meil jutuks, et ta ei oska kasuisarolli täita jne. Mõistsin, et olin seadnud talle liiga suured ootused ja tegelikult on ju pojal ka pärisisa olemas, kes temaga tegeleb, seega ütlesin, et sa ei pea talle isa olema, püüdke sõbralikult läbi saada ja kui on vajadus, võib ta last korrale kutsuda (algul ta kartis minu reageeringut ja ei julgenud kunagi lapsele midagi öelda).
Läks kuu aega mööda ja nüüd teatas mees, et me peaksime lahku minema. Ta ei suuda lapsega harjuda, alati kui laps on meiega, on ta pinges ja tal pole omaette ja rahus olemise aega (omaette olemise aeg tähendab talle koos minuga aega, päris üksinda ei taha ta eriti kunagi olla). Kui laps on parasjagu oma pärisisa juures ja oleme kahekesi, on tema jaoks kõik väga hästi.
Ma tunnen, et meie paarisuhtes ei ole eriti midagi muutunud, tema armastus paistab välja nii tema tegudes ja ta ütleb seda ka sõnades, ta leiab, et ma oleksin endiselt parim naine tema jaoks ja ta tahaks just minuga lapsi saada. Ja ometi ütleb ta kohe sinna kõrvale, et kasulapsega ei suuda ta harjuda ja kui meil tuleks ühised lapsed, siis hakkaks ta vist neid lapsi erinevalt kohtlema ja see poleks ei laste ega minu suhtes aus. Ühtlasi arvab ta, et pole mõtet ka rohkem proovida, ta teab, et asi on harjumises, kuid arvab, et ta ei harjuks ka pikemal proovimisel.
Nägin koguaeg, et neil ei ole väga head klappi, aga samas ei olnud ka mingit vaenutsemist, lihtsalt mees oli lapse suhtes ükskõikne, kahjuks ei osanud väga palju midagi selles suhtes ette võtta, kuigi rääkisime ja ma kinnitasin, et mul ei ole talle mingeid erilisi ootuseid, ütlesin, et sa ei peagi kohe võõrast last omaks võtma ja sa ei peagi teda armastama nii nagu mina.
Kindlasti mängib siin rolli ka see, et mees on pisut enesekesksem ja nö "suur laps" (soovib, et pidevalt tema kõrval oleksin ja tema jaoks olemas), samas ka kontrolliv, aga samas ta austab mind ja ei saa öelda, et ta minu soovidega üldse ei arvestaks, ühtlasi on ta väga edukas ja haritud, võimalik, et igapäevaselt töö juures juhi rollis olles, eeldas ta, et ka kodus käib kõik tema tahtmise järgi...aga üht 4 a aktiivset tegelast purki ei suru ju.
Laps iseenesest on temaga harjunud ja otsib tema seltskonda.
Ma ei saa aru, kuidas mees, kes tahab minuga koguaeg koos olla ja kolm korda päevas armatseda, kes rääkis mõned päevad tagasi veel meie ühiste laste planeerimisest, teatab äkki, et meil ei ole muud valikut, kui lahku minna.
Ta on väga põhjalik, analüüsiv, väga tasakaalukas ja loogilise mõtlemisega, kas tõesti tema loogiline mõtlemine ja pidev tulevikku ettemõtlemine saab lihtsalt võitu emotsionaalsest poolest. Mul on nii raske mõista tema otsust ja seda, et ta arvab, et rohkem miski ei aita. Pakkusin nõustaja juurde minekut, et rääkida ja õppida, kuidas kolmekesi toime tulla, sest ma tunnen, et ka ma ise ei oska teda selles aidata, aga ta pole nõus minema.
Suurest meeleheitest ütlesin, et elame siis eraldi, nii nagu enne kokkukolimist, aga ei lõpeta suhet ära. Algul arvas ta, et ka selles pole mõtet, kuna siis mina loodan, aga tema teab, et sellel suhtel pole tulevikku. Päev hiljem ütles, et mõtleme midagi välja, et äkki siis visiitsuhe ikkagi.
Pärast lahkuminekust teatamist saatsin lapse pärisisa juurde, kuna olin endast väga väljas ja ei jõudnud lapsega tegeleda. Nüüd ütleb ta, et ei tahagi välja kolida, sedasi on ta väga õnnelik. Samas ei ole ta ümber mõelnud, et proovida kolmekesi hakkama saada. Palusin tal nüüd (3 päeva pärast lahkuminekust teatamist) välja kolida, kuna mulle tegi haiget temaga sama katuse all olemine. Algul küll ei tahtnud minna, aga palumise peale läks oma mõningate asjadega, aga ta päris välja kolinud ei ole. Kõik toimus väga rahumeelselt ja sõbralikult.
Olen nõutu, et kuidas käituda, ma näen, et ta tahab minuga koos olla. Kas peaksin kuidagi veel püüdma või lihtsalt kõigel minna laskma, sest ta ütles et otsus on kindel? Kas poleks pidanud paluma tal päevapealt välja kolida?
Olete olukorras, kus tunnete, et ei tea, kas tehtud otsus- lõpetada kooselu partneriga, on ikka kõige õigem.
Kindlasti on teil raske, ühest küljest on teil romantilised tunded elukaaslase vastu ning soov koos olla; samas olete ema ning vastutate oma lapse heaolu eest, ning igapäevane kodune õhkkond ja inimestevahelised suhted mängivad selles baasilist rolli. Mehepoolne sallimatus lapse vastu hakkab paratamatult välja paistma ka lapsele ning selline olukord on täiesti vastuvõetamatu.
Nagu te oma elukaaslasele selgitasite, ei pea, ega saagi ta teie lapsele olla vanemaks. Nii ongi, uuringud näitavad, et keskmkiselt läheb kärgperel paar aastat, enne kui osapoolte vahel tekib vastastikune lähedus - ja usaldustunne. Teie lapsel on oma ema ja oma isa olemas ning teie elukaaslasena ei pea ta endale võtma lapsevanema, tema eest vastutaja ja kasvataja rolli. Normaliseerisite tema tundeid, püüdsite mõista tema seisukohti. Kirjutate, et täiskasvanud mees tunneb end pinges, kui elab koos elukaaslase lapsega ja soovib selle tõttu suhte lõpetamist!
Teie kirjeldus mehe tähelepanuvajadusest, soovist, et oleksite koguaeg ta kõrval, ja eriti märkus "suur laps"- võivad viidata mehe psühholoogilisele ebaküpsusele. Tundub, et ta on otsuse teinud- teie poega ta oma südamesse ei luba, tema on kasulaps, võõras. /sedalaadi probleemi võib esineda paljudel meestel, on leitud, et see suhtumine on bioloogilist laadi, a la ei ole minu seeme.../
Jah, kindlasti olete kurb ja segaduses, et head plaanid kooselu osas on luhtunud. Samas kõrvaltvaatajana, teie lugu lugedes,- tuleb tõdeda, et "hea, et niigi läks!".
Pean silmas, et mees on aus ja te teate ta seisukohti ja tundeid lapse osas. Midagi pole teha, teil tuleb emana teha kaalutletud otsuseid, arvestades ennekõike lapse heaolu.
Ärge laske asjadel lihtsalt minna...libisedes suhtesse, mis omab riski teie lapsele - soovitan teil endal tulla koolitusele "Within My Reach- Minu käeulatuses",Within My Reach on oskustepõhine interaktiivne koolitusprogramm üksikisikutele. See annab konkreetseid oskusi ja uusi vaatenurki sügavamat rahulolu pakkuva ning emotsionaalselt rikastava lähisuhteni jõudmiseks. Programm toetab osalejat iseenda paremal mõistmisel, teadliku armastuse mõtestamisel ning saadud oskuste ja kogemuste baasil isiklike otsuste ja valikute tegemisel. See võiks olla teile abiks.
Vaadake lähemalt:http://prep.ee/kalender/.
Samas, kui teie partner on huvitatud teie suhte jätkumisest ja arenemisest, ning iseendaga töö tegemisest, saate samalt lingilt infot prep- paarisuhtekoolituse kohta. (kui soovite koos elukaaslasega tulla).
