Tere. Mul on kohutav mure. Nimelt olen abielus olnud poolteist aastat ning abikaasaga 1 laps ühine. Eelnevast suhtest on mul veel 1 laps. Abikaasaga hakkasid probleemid tekkima peale abielu ja süvenesid peale tütre sündi. Lootsin et need kaovad. Kahjuks kuulsin kuidas ta ütles et armastab minu õde samas minule isiklikult eitab seda. Ta hoiab eemale ja eirab mind koguaeg. Rääkimata veel pidevatest süüdistustest. Tema arvates olen mina alati kõiges süüdi. Kui küsin ta käest mis lahti on vastab ta ainult et vaata kuidas sa käitud. Inimesed kõrvalt näevad neid tülisi vahepeal ja ka ütlevad et mis toimub mees on ju ise süüdi. Ma ei suuda nii enam elada, aga armastus tema vastu on ikkagi liiga suur et anda sisse lahutust. Ma proovin seda abielu päästa aga üksi ma seda ei suuda. Kui tema midagi selle heaks ei tee. Kui küsin kas ta mind armastab vastab ta vaid et kui ei armastaks ei oleks ta minuga vaid jalutaks minema. Hoolimata sellest igal võimalusel kui ta on alkoholi joonud jookseb ta võõraste naiste juurde ka siis kui ta teab et ma näen seda. Ma ei jaksa seda valu enam kannatada. Mul juba tunne et inimene lihtsalt mängib minuga. Aga ma ei ole jalamatt kelle peal enda jalgu pühkida. Olen ka inimene kellel tunded. Kuidas ma saaks seda veel päästa?? Ma tahan tagasi meest kellesse ma armusin kes hoidis ja armatas mind. Kes näitas mulle enda armastust läbi pisikeste tegude. Võttis mind kaissu, ütles armsaid asju. Seda meest ei ole enam kuskil!
Olete mures oma suhte pärast, palju haiget saanud ja kaalute, mida teha. Kui saaksite suhet päästa, siis seda ka teeksite, aga teatavasti on suhte päästmiseks vaja kaht inimest. Nii et esimene asi peaks olema teil endal järele mõelda, millist suhet igatsete teie ja seejärel mehega rääkida – mida igatseb tema, ning kuna tegelikkuses need asjad harva kattuvad, siis on vaja teha kokkuleppeid ja kompromisse.
Suhte juurde nagu elu juurde üldisemalt kuuluvad paremad ajad ja halvemad ajad, tõusud ja mõõnad. Ka keerukad probleemid ei peaks olema midagi, mille pärast lahku minna. Kindlasti on teil vaja õppida enda eest seisma, sest kui teie ei saa olla teie ise, siis jääb teie osa suhtes puudulikuks ja kogu suhe hakkab lonkama. Nii suhte alustamiseks, kestmiseks kui ka lõpetamiseks vaja kahte inimest.
Tülide ilmnedes ja eriarvamuste tekkides saab enamasti ilmseks, kes on suhtes kes ning millised on suhtereeglid. Kui kumbki reegleid respekteerib, siis tülide arv väheneb. Teie kirjelduse järgi on teie suhtes reeglid pigem mehe tehtud. On vaja koos loodud reegleid. Toimiv suhe tekib erinevatest tasakaaludest, ja üks oluline tasakaalu looja on tunne, et ma annan palju – ja saan samuti palju.
Tülidesse ja eriarvamustesse võib suhtuda kui suhete regulaatoritesse. Kui väsitavad tülid ja arusaamatused aina kestavad ja teravnevad, on selle üks sagedasi põhjusi see, et pole jõutud ühisele kokkuleppele olulistes kooselu puudutavates aspektides. Kooselu on ju nii mõneski mõttes kohandumine, püüd teineteise mõistmise poole, ja üks hea suhte tunnuseid on kindlasti ka tundlikkus teise vajaduse vastu. Kui üks partneritest ei soovi teise vajadusi-ootusi respekteerida, ongi kaks võimalust: kas tülitsetaksegi kogu elu või minnakse pettunult lahku.
Kooselu ilma põhireeglites kokku leppimata on pingerikas. Suhte alguses on olukord teine, aina tahetakse olla koos, teise soove püütakse silmist lugeda jms. Kuid see aeg ei jää kestma. Kui armumisfaas otsa saab, algab tegelik suhe, kohtumine tõelise teisega (armumise ajal jääb palju varju); tuleb hakata kokkuleppeid tegema, sest igapäevaelus muidu ei saa.
Nii et sama meest ja sama suhet tagasi saada vaevalt et võimalik on, küll aga on võimalik oma suhet edasi arendada ja kui kumbki oma panuse annab, koos olla tahtes ja ühiseid reegleid järgida soovides, siis seda ehk võikski nimetada heaks suhteks. Armastus ei ole sõnad, armastus on käitumine.
Suhtes on hädavajalik öelda välja see, mida teie mõtlete, tunnete, vajate ning lasta sama teha ka teisel. Ei tohiks toppama jääda selle juures, kui teine lihtsalt ütleb, et on rahul või ei soovi teemat arutada. Rääkimata ei saa midagi selgemaks. Kuulamata ei saa teisest aru. Ja rääkida ning kuulata tuleks seni, kuni jõutakse teineteise mõistmiseni ja sedakaudu ka kokkulepeteni. Suhe ei ole kindlasti midagi sellist, mida peaks välja kannatama. Suhte sees on küll kannatusrikkaid aegu (suhtekriisid), kuid neis tuleks püüda lahenduste poole. Kui kummalegi sobivaid lahendusi ei leita, kui mõistmist ei leita, on mõistlik tõsiselt kaaluda suhte jätkusuutlikkust. Vajadusel saate pöörduda ka paarinõustamisse.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
