Olen suht värskelt mehest lahku läinud, üle 40a. Lahkuminek toimus mehe ettepanekul, kuna väidetavalt tema poolt on armastus otsa saanud ja seda juba tegelikult 2 aastat tagasi. Meil on ka ühine laps, kelle nimel ta siis need 2a ponnistas minuga koos elada, aga nüüd sai mõõt täis (jaks otsa).
Minul samas on endiselt mehe vastu tunded ja lahkuminek teeb praegu nii kohutavalt haiget, et ma ei suuda enam oma emotsioonidega ise toime tulla. Laste ees katsun küll tugev olla, kuid üksi jäädes on pisarad kiired tulema.
Mida teha, et see kõik nii haiget ei teeks, kuidas minna üksinda edasi kui oled kellegagi üle 10a koos elanud. Seda enam, et pole ju enam noor ja sellises vanuses uue elukaaslase leidmine ei ole lihtne.
Eriti haiget teeb see, et ka oma esimese lapse isast läksin lahku - tookord küll minu initsiatiivil - ehk siis mul on kodus 2 last kellele ma ei ole suutnud normaalset kodu pakkuda. Kodu kus oleks ema ja isa korraga ühe katuse all.
Miks see küll nii on läinud? Kuidas saada selgust, et miks mu kooselud niimoodi lõhki lähevad. Ilmselgelt on viga minus ju, aga miks... mida ma teen valesti, miks ma ei suuda hoida seda, mis mulle on antud, vaid jään kõigest ilma.
10a pärast on lapsed suured ja mida ma siis teen.... hirm üksinduse ees on päris suur, kuidas kõige sellega toime tulla nii, et lapsed ei kannataks ja ma ise ka suudaks eluga edasi liikuda.
Olete äsja lahku läinud ning muretsete, kuidas tulla toime oma valuga ning eluga üldisemalt. Esimene asi on see, et suure valu sees olles ei tohiks jätta ennast üksi. Hea oleks, kui saaksite kellegagi oma tundeid jagada, kellegagi, kes lihtsalt kuulab ega asu õpetama ega lohutama. Armastussuhte lõppemine on raske katsumus igaühele, ja inimesed käituvad erinevalt, et sellega toime tulla. Kõige olulisem on nõustuda oma valuga, olla nõus mõnda aega elama oma valu sees, ja kindlasti tuleks otsida toetust ja abi, kui ei jaksa.
Suhte lõppemine on kaotus ja kaotuse juurde kuulub leinamine. Nii et kui te olete mõnda aega nutnud ja mõelnud ja otsinud vastuseid paljudele põletavatele küsimustele ja oma tundeid selle kõige käigus aktsepteerinud, siis ühel päeval te märkate, et valu on vähenenud ja saate tasapisi oma tasakaalu ja rahu tagasi. Seejärel peaks olema võimalik ka oma eluga tasapisi edasi minna.
Omal moel kuulub selle juurde ka nõustumine protsessi aeglusega. Hingelist valu on raske kannatada, tekib tunne, et ei jaksa ja millal see ükskord ometi lõpeb. Abi võib olla n-ö päeva kaupa elamisest (ei võtagi ajutiselt vastu otsuseid tuleviku kohta); kindlatele rutiinidele tuginemisest (ikka tuleb poes käia, süüa teha, lastega tegelda jms); füüsilisest tegevusest leevendust otsimisest (jalutuskäigud, trenn jms); end välja minema sundimisest (kino-teater, koosviibimised). Kui suudate leida tasakaalu kurvastamise ja tegutsemise vahel, on juba hea tulemus. Ainult kurvastamine teeb energiatuks, ainult tegutsemine-sagimine jätab tunnete läbitöötamise tagaplaanile. Kindlasti on vaja mõlemat.
Mõistlik oleks ka mõelda oma paarisuhetele ikka selles võtmes, et suhtes on ikka kaks inimest. Lahkuminekus on ikka kummalgi oma osa, nii et te ei saa kogu „süüd“ suhte lõppemises enda peale võtta. Suhtes ollakse teineteise pidevas vastasmõjus, käitumised on vastastikku tingitud, nii et kummalgi on pool ka selles, kui suhe lõpeb. Tihti märgatakse alles suhte lõppemisel, et see vajanuks pidevat panustamist, fookuses hoidmist, kire ja sõpruse kõrval kindlasti ka pühendumist ehk vastutuse võtmist selle eest, et suhe kestaks. Ent ehk on võimalik seda kõike paremini fookuses hoida järgmises suhtes.
Suhte lõppedes on ikka palju valusaid küsimusi, ja vastuseid ei ole, vähemalt esialgu. Kõigepealt on vaja vastu pidada, et tulla toime keeruka tundeseguga enda sees, soovi korral saate pöörduda ka nõustamisse. Abi võib olla ka lihtsalt heast sõbrast, kes ei ütle, et seda sa juba rääkisid ja ära hakka jälle peale, vaid kuulab mõistvalt ja kannatlikult. Ka seesugune korduv rääkimine juhtunust ja sellega kaasnevatest tunnetest aitab sisemiselt rahuneda.
Mis puutub lastesse, siis ka uuringud näitavad, et kui vanemad pärast lahutust olukorraga hästi toime tulevad (ei lagune leinates koost, vaid tegelevad nii oma tunnetega kui ka asjalike asjadega), saavad lapsed vähem kannatada, ja saavad ka vanema eeskujul väärtusliku ja järgimist vääriva kogemuse, kuidas tulla toime hingeliselt raske olukorraga.
Loodan, et teilgi on võimalik leida enda sees jõuvaru, mis tasakaalustatuse poole viib, ning kui olete emotsionaalselt tervenenud ja seda tõesti soovite, siis saate oma eluga edasi minna ka partnerluse mõttes.
Kas võiks siiski ka nii mõelda, et elu ei lõpe 40selt – elu kestab kogu eluaja.
Soovin teile kannatlikkust ja jõudu.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
