Olen olnud abielus oma abikaasaga 6 kuud. Abiellusime siis kui meil sai koosolemisest aasta. See oli nii mõnegi arvates kiire samm ja mul soovitati abiellumine edasi lükata, kuid otsustasin seda ikkagi teha.
Mul on ka laps eelmisest suhtest, kes nüüdseks on 4 aastane. Pärast eelmise suhte purunemist elasin lapsega aasta omaette.
Kui uus suhe algas, töötas mees Soomes, nägime iga paari nädala tagant ja skypisime iga päev. Algus, nagu ikka, oli ilus, lilleline. Meie vahel valitses rõõm, tasakaal, harmoonia. Lapsega sai ta ka hästi läbi. Märkasin küll aeg ajalt temas omadusi, mis häirisid, kuid ei pööranud neile suurt tähelepanu.
Kui pulmad lähenema hakkasid, tuli ta soomest ära ja siis hakkas meil tõeline kooselu. Ta oleks nagu täiesti teiseks meheks muutunud. Kontrollivaks, isekaks ja minu soovidega mitte arvestavaks.
Esiteks on meil väga palju tülisid lapse kasvatamise teemadel - tegelikult need ongi enamuste tülide allikad. Ta ei luba lapsel koos meiega elutoas laua taga süüa, sest ta ei oska ja käsib tal oma tuppa sööma minna. Mina olen sellele vastu ja luban. Tema võtab seda kui rünnakut enda suhtes. Tulemuseks on tavaliselt see, et siis ta ei räägi minuga, on solvunud, või teeb lapsikult mulle tagasi, näiteks ei lase mul telekat vaadata ja võtab puldid ära (põhjendab sellega, et ma teen ka siis mis ma tahan). Kui üritan teda kaasata lapse kasvatamisesse, siis ta ütleb, et laps on sinu probleem ja mul suva, tee mis tahad, et abiellusin sinuga mitte lapsega. Ka sellest olen temaga rääkinud, et nii ei saa, ei tohi mõelda. Kuigi ta väidab, et tal on suva, siis ei jäta ta kunagi midagi mulle ütlemata, kui teda lapse käitumises miski häirib. Laps ka hoiab temast pigem eemale ja ega tema ka lapsele tähelepanu pööra. Kui olen lapsega kahekesi, siis on ta väga tubli ja mängib ilusti, nii kui mees koju tuleb, hakkab laps lollitama, rumalusi tegema. Olen aru saanud, et arvatavasti püüab ta negatiivset tähelepanu mehelt, sest siiani on see ainus mis ta temalt saab. Olen öelnud, et märka ka head, mitte ainult halba, aga ta ei mõista seda. Ütleb, miks pean kiitma last millegi elementaarse eest, mida ta nagunii tegema peab.
Teiseks ta on kohutavalt pedantse loomuga. Nääkleb palju. Ei möödu hommikuid, kui ta ei teeks probleemi, ükskõik millest. Alustades sellest, kuidas laps valju häälega mängis ja tal magada ei lasknud või et mingi puru oli maas ja koristamata, või telekal olid lapse näpujäljed jne... nimekiri on lõputu - ja ka need nääklemised on otseselt seotud lapsega. Samas laps on ju laps, ikka juhtub, kuid ta ei mõista seda. Samuti ei vali ta ei aega ega kohta nääklemisteks - kodus, tänaval, autos, poes. Vahel on mul lausa piinlik inimeste seas olla, kui ta oma vaidlustega alustab. Samas otseselt lapsele ta ei ütle midagi - ütleb mulle ja pöördub tihtipeale "teie" vormis, nagu ma ja laps oleksime üks. Nt: Te oletegi ju sellised, te ei oskagi ju süüa jne...see häirib kohutavalt. Ma olen eraldi inimene, aga ka see ei loe, kui seda talle ütlen.
Ma tunnen et mida ma ka teeks või ütleks, ma pole kunagi piisavalt hea, ettenägelik. Ma püüan olla hea ema ja naine, hoida kodu korras, aga olen ikkagi inimene - kõike ka alati ei märka ja ei jõua.
Alati on midagi, mis ei meeldi. Olen talle seda rääkinud ja üritanud sõlmida kokkuleppeid, aga asjata.
Meil on ka häid päevi ja vahel on ta see mees, kellesse ma armusin. Kuid ka ilusamad õhtud õnnestub tal ära rikkuda mingi tobeda probleemi tekitamisega.
Täna tunnen, et ei jaksa enam. Mida teha, kas on mingigi väljapääs olukuorrast, peale lahutuse? Kas tõesti kiirustasin abieluga ja nüüd omad vitsad peksavad? Mul on lapsest kahju, iga minu kaitse lapse suhtes on tema silmis rünnak tema suhtes. Aga laps on minu jaoks prioriteet number üks ja ma ei vaata käed rüppes pealt, kui näen ebaõiglust. Ehk saan siit head tagasisidet, kuidas edasi käituda?
Jah, ikka on võimalusi enne lahutust. Eelkõige püüu kaudu luua suhetes tasakaalu. Suhtes on ikka kaks inimest: teie ja teie partner. Suhte reeglid loovad kaks täiskasvanut üheskoos, ei saa olla nii, et kehtivad ühe tehtud reeglid, millele teised siis alluvad. See olukord tekitab palju pingeid ja ükski elusolend ei peaks taluma olukordi, kus tema eneseväärikust alandatakse. Abielu tähendab võrdset partnerlust - seda ei tohiks unustada, sest kui see ununeb, siis asjad ei toimi.
Igas paarisuhtes on võimuküsimusi. Kui "võim" või reeglite tegemise õigus on enam-vähem ära jaotatud, siis saab suures piires kumbki rahul olla. Kui "ministriportfellid" on jaotatud ning kumbki teab, mille eest ta vastutab, kui erimeelsused lahendatakse teineteise kuulamise ja ühiste otsuste vastuvõtmise (ja neist kinnipidamise) kaudu, saab seda nimetada hästi toimivaks suhteks. Samas - kui keegi on oma võimu (võimu-sõna kõige paremas mõttes) ära andnud, siis tuleb tal endal see ka tagasi võidelda. On väga oluline hakata enda eest seisma, ja nii seisate ka oma lapse eest.
Kas saaksite mehega tõsiselt rääkida sellest, mis teid häirib? Kas saate teha omad ettepanekud, millised suhtereeglid teie peres teie arvates peaksid kehtima? Kas saate selgitada mehele, kuivõrd vajate võrdväärset ja lugupidavat suhet? Neist asjust peaks rääkima just sel ajal, kui on nn ilusam õhtu - siis olete mõlemad rahulikud ning konstruktiivsed otsused on ehk kergemad sündima. Muidugi võib ka juhtuda, et ilus õhtu lõpeb sel momendil, kui teie oma seisukohtadest, vajadustest, tunnetest, mõtetest rääkima hakkate... kuid ehk siiski mitte?
Tõsi on see, et teie mees ei saa teie vajaduste eest seista. Seda saate teha teie. Soovin teile selleks jõudu ja edu.
