Tere! Elame siin koos ühes majas kolm põlvkonda. Mina, Minu vanemad ja Vanaema. Elu oleks tore ja hea, aga isa joob igal suvel. Suvi oleks tore aga nüüd olen Ma seda kartma hakanud. Talvel on kõik hästi aga nii, kui kevad tuleb hakkan kartma. Kunagi ei tea, millal keegi isale helistab või pudeliga Meile tuleb. Siis hakkab kõik jälle pihta. Sms laenud, tarbimislaenud ning asjad ja tööriistad, mis Me talle oma raha eest ostsime, et Ta saaks maja korras hoida, viiakse pudeli eest panti ja meie peame need pärast topelthinnaga tagasi ostma. Miks Ma seda räägi? Sellepärast, et Mina olen invaliid(ratastoolis) ja vanaema on üle 80. Mulle lööb valu südamesse, kui ma näen et Vanaema unistab et saaks tahvli sokolaadi ja purgi mett, et saada talveks vitamiine. See ei lõpe vist iial. Kui üks meist peab ära andma 300 eurot.(terve pension) ja Ma tean, et see ei lõpe kunagi. Kui öeldaksegi, et pool aastat veel ja siis on raha vaba ja rohkem enam maksma ei pea. Aga kui oleme pool aastat oodanud ja nälginud ning oleme õnnelikud, et lõpuks ometi on lootust, et nüüd läheb paremaks. Siis algab kõik jälle otsast peale. Kui lootus kaob tekivad igasugused mõtted. Ma läheksin minema, ükskõik kuhu peaasi, et siit ära saaks aga Ma ei saa, sest Ma ei taha Vanaemat siia jätta. Tema ei taha oma "poega" maha jätta. Nii, et Ma olen lõksus. Pension antakse selleks, et kes tööl käia ei suuda saaksid kuidagi ära elada, mitte joodikutele joomiseks. Kuidas Ta siis saab, kui meie oleme nälga ära surnud või haigustesse, mis tänu nälgimisele tekivad. See psühholoogilne terror, mis Ta räägib, et meie ei saa temata hakkama. Ma ei tea, mis edasi saab. Kuhu pöörduda. Murelik.
Olete väga keerulises olukorras, sest teie isa joob suviti nii, et kogu teie kolme põlve napp sissetulek kulub joomisele ja joomisest tekkinud rahaliste aukude hilisemale lappimisele. Tunnete hirmu, sest olukord on väga ebastabiilne.
Mõistan teie tundeid, sest pideva puuduse ja stressi all kannatamine muserdab. Paraku ei ole võimalik alkohoolikut muuta ilma, et ta ise selleks jõudu leiaks või väga sügavalt sooviks. Isa on küll sõltuvuses, kuid klassikaliselt muudab üks sõltlane kaassõltlasteks kogu pere. See on nagu omamoodi kinnine süsteem, kus kõik osakesed on omavahel seotud ja kõik osakosed mõjutavad üksteist.
Täiskasvanud inimene on ise vastutav oma valikute eest, Kui isa valik on alkohol, siis teie valik võib olla hoopis midagi muud. Palun suhelge kindlasti oma linna või valla sotsiaalhooldustöötajatega. Paluge neil leida võimalus tasuta psühholoogi poole pöördumiseks. Inimene kipub oma mõttemustritesse üksi kinni jääma. Psühholoog ei tee küll imesid, kuid temaga koos saate arutada olukorda ja nii võib juhtuda, et hakkate nägema ka teisi võimalikke, teile sobivaid lehendusi, mida katsetada. Praegu saab tasuta psühholoogi juurde suunata psühhiaater, kuid uuest aastast saavad sarnase võimaluse ka perearstid.
Kuna olete ratastoolis ja vanaema on juba päris eakas, siis ei saa alati eeldada, et te oma elu ise korraldatud saate. Julgustan teid ikka ja jälle pöörduma sotsiaalhoolekande süsteemi poole. Rääkige ka neile oma probleemist. Hoidke neid olukorraga korduvalt kursis. Olge julge ja vapper abi küsima. Suhelge inimestega, kes süstivad teisse usku ja enesekindlust. Nii on võimalik ajapikku hakata nägema teisi valikuid, et end aidata. Muretsemine ei ole konstruktiivne. See tekitab olukorra, kus kartes mingit sündmust, tunneme, et see olukord on juba käes. Muretsedes tekitame endale terve rea traumasid veel enne, kui kardetav sündmus kohale on jõudnud.
Kui te olete inimene, kes armastab raamatuid lugeda, siis paluge, et keegi teie lähedastest või sotsiaaltöötaja tooks teile raamatukogust raamatu Viktor Frankl”…ja siiski tahta elada.” Viktor Frakl on inimene, kes tegi läbi elu koonduslaagris, kuid kel õnnestus tänu oma otsustele teha ise omi valikuid ellu jääda. Hiljem sai temast kuulus psühholoog, kes arendas välja terve uue psühholoogiasuuna.
