Esitasite väga lühikese küsimuse, mis räägib aga väga laiast ja keeruliset teemast.
Vägivalduse põhjuste üle arutamine on kahtlemata väga aktuaalne, kahjuks on sellega kokkupuutunud paljud. Lühike vastus võiks olla selline: vägivaldsus saab alguse isiklikult kogetust, väljendab kuhjunud viha, valu ja teisi emotsioone, räägib haprast enesehinnangust ja raskustest endas toimuvat teisel viisil väljendada. Vägivaldust kasutanud inimene ei pruugi aga teadvustagi endas toimuvat, sageli ei näe ka teisi valikuid, probleemi lahendamise viise, ta lihtsalt reageerib tajutud ohule.
Ma ei tea ühtki juhtumit, kus vägivaldselt olukordi lahendaja, kui see on saanud korduvaks pingetega toimetulekuviisiks, poleks omal nahal seda tundunud. Ikka kujunevad käitumismustrid õppides, kujunevad kogetu pinnalt. Näiteid vägivaldsuse ilmingutest on samuti erinevaid, kuid üldistatult võib väita, et kui lapse korrale kutsumiseks kasutatakse füüsilist karistamist, hirmutamist või alandamist, siis õpib temagi selle ära ning sattudes konfliktsesse olukorda, kasutab ta automaatselt juba kogetud võtteid. Mida enam on keegi ise vägivaldsust kogenud, seda tõenäolisemalt ta seda ka ise kasutab.
Kui aga põhjalikumalt süüvida vägivaldsuse juurtesse, siis ei piisa üldistusest ega konkreetsest vastusest - igal juhtumil on oma keeruline eellugu ja igal inimesel, kes ilmutab agressiivsust, vägivaldsust, on omad kogemused ja hingehaavad. Kuid olenemata põhjustest, ei ole need siiski kunagi õigustuseks vägivaldsusele.
Sageli loob teise rünnak ajutise kergenduse kuhjunud vihale ja valule, kuid seda vaid ajutiselt. Kahjuks on aga nii, et põhjus, valu, viha allikad jäävad alles, probleem lahendamata, enesehinnang saab vaid näiliselt kaitstud. Kui teisi viise endas toimuvaga toime tulla ei kujune, siis vägivaldsus üha kinnistub, toimib impulsiivsemalt st üha vähesemast piisab, et enesehinnangut kahjustada ja automaatselt reageerida.
Üks oluline põhjus vägivaldsuse käivitusel võib olla raskused eneseväljendusel, pole kontakti oma tunnetega ega teadlikkust endas toimuvast. Teistpidi öelduna, kui vägivalla kasutaja suudaks sõnastada seda endas toimuvat verbaalselt, eelkõige mida tunneb (väga oluline on aga ka kehtesamisoskus), poleks vaja teha seda füüsiliselt.
Muidugi on oluline mõista ka mõtteviisi, mis toetab kasutatavaid reageerimisviise. Kui nähakse oma tunnete põhjustajas, enesehinnangu kahjustajat teises, kui teine on süüdi ja ei vasta ootustele, siis näib nö loogiline teda rünnata või karistada. Sealt tuleneb ka vastutuse teema – igaüks vastutab vaid iseendas toimuva eest, oma käitumise eest. Niikaua kui ohuallikana ja süüdlasena nähakse teisi, jääb piisavalt põhjust nende ründamiseks või kahjustamiseks. Mõtteviisi muutus on aga teatavasti väga keeruline protsess, kuid mitte võimatu.
Väga oluline on mitte oodata, et vägivaldusus lihtsalt kaob. Hea eeldus muuta ja vältida vägivaldsuse jätkumist, on kindlalt sekkuda, ükskõik mil viisil, kellegi kahjustamist hukka mõista, teadvustada probleemi ja küsida abi.
Vägivaldsuse käitumise muutmine võib olla pikk protsess, kuid usun, et ka vägivalla kasutaja ise sooviks enda ümber kogeda turvalisi suhteid, saada iseendast teadlikumaks, väljendada teisel viisil endas toimuvat, olla mõistetud, tunnustatud, kogeda lähedust, olla omaksvõetud. Lühidalt, kui on rohkem armastust, siis pole vägivaldsusel ruumi.
Üks hea lugemine sel teemal võiks olla näiteks: M. B. Rosenberg „Vägivallatu suhtlemine“ .
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
