Võib-olla oskate Te vastata mulle tänu erialasele kogemusele. Sest ma ei mõista seda tõesti. (Eriti on ju raske mul mõista ekspartneri käitumist, kui ekspartner ei selgita oma käitumist). Tulemuseks on pidev frustratsioon juba mitme kuu vältel, mis mu igapäevast elu iseenesest ei sega, aga on kuskil teadvuses tagapool häiriv siiski.
Kui see omab tähtsust, siis mina olen mees, ja ekspartner on naine. Tema jättis mu maha ja läks ära teise mehe juurde. (Ma ei mõista ta valikut, sest see mees on minust vaesem ja ma olen haritum. Võib-olla siis ainult välimuse pärast). Oleme kõik 20-30 vanuse ajavahemikus. Mu ekspartner on minust noorem. Tema on maalt, ma olen linnast. Me olime koos 3 aastat. Aiman, et meie suhe oli määratud hukule, sest ta, ausalt öeldes, ei meeldinudki mulle 100%-selt ja ma isegi plaanisin teda ise tulevikus maha jätta, kui ta paremini käituma ei hakka (meil tuli ette suhte ajal tülisid, ja ta oli alati väga napisõnaline ja kinnine minuga (kuigi teistega käitus ta väga ekstravertselt)), ja elasin temaga nii kaua, arvan, sest tahtsin kogemusi saada, mida mul naistega varem ei olnud. Ei tea... võib-olla püüan ma seda praegu kõike lihtsalt ratsionaliseerida, et me ei sobinud kokku, sest muidu oleks mul liiga valus peale lahkuminekut? Ta läks ära sel kevadel.
Mul oligi väga valus. Ma nutsin tema ees põrandal, helistasin talle 20 korda päevas vähemalt kolmel korral. Ma isegi rääkisin talle, et ma ei taha temaga tagasi suhtesse ja austan tema valikuid, ja et ma lihtsalt tahan edasi suhelda. Ta lubas esmalt sellist suhtlemist ja lubas mulle toeks olla. Aiman siiski, et meil oli mõlemal ebamugav suhelda lahkumineku värskuse pärast. Vahel mul tuli hästi välja olla tema ees õnnelik ja jutustada talle, kui hästi mul läheb nüüd. Vahel aga, kui ma mõtlesin sellele, et ta justkui reetis mind, et ta jättis mu maha teise inimese pärast, mul tulid pisarad tema ees. Eriti nõme oli see, et teda mu pisarad justkui ei huvitanud (sest võib-olla ta ise hakkaks nutma siis ja ta ei tahtnud paista nõrk välja). Ta ei soovinud kunagi rääkida lahkuminekust ega selle tegelikest põhjustest. (Ta rääkis, et tal kadusid tunded minu vastu ja et ta tahab olla üksinda, aga tegelikult oli ta kohe samal päeval ja edaspidi uue partneriga, kellega ta sõbrunes juba eelmisel aastal). Ja ühel hetkel ma vihastasin selle peale, sest mulle tundus, et sellise ignoreerimisega ta ei austa mind ega minu vajadust selguse ja lugupidamise järele, kirjutasin talle kurja kirja, milles mainisin kõik olukorrad, kus ma haiget sain, ja solvasin teda. Ta ütles, et ei taha minuga mitte kunagi enam suhelda.
Mõne aja pärast ma kirjutasin talle jälle, paludes vabandust, ja soovides siiski hästi läbi saada (elades igaüks oma eraelu). Ta ignoreeris seda ja ei vastanud mulle.
Mured, kokkuvõttes:
1. ma ei tea, kas see, mida tunnen on päris, või on see lihtsalt kaitsereaktsioon peale traumat. Tähendab: kas ma tõesti vihkan ekspartnerit või tahan ma temaga edasi suhelda?
2. ma ei saa aru, kuidas ja miks üks inimene võib ignoreerida sinu 20 kõnet ja nutmist põrandal sinu ees. See on ju nii julm esmapilgul. Kui keegi lähedastest (ma olin ju talle lähedane 3 aastat!) teeks nii minu ees, siis ma annaks sellele inimesele vähemalt natuke tähelepanu, mida ta soovib, üritaks mõista ja olla talle toeks niikaua kui talle vajalik on.
3. ma ei saa aru, mida ma teen tulevikus, kui oletame, paari aasta pärast ta nüüd tuleb nii lahkesti oma kõrgelt mäelt minu juurde alla, ehk teisisõnu, võtab lõpuks ise ühendust. Kas mul on õigust nõuda talt vabandust kogu selle ignoreerimise ja valu eest? Ma kardan esitada sellist nõuet, muidu ta läheb jälle minema ja jälle ignoreerib mind.
4. Kusjuures on nõme see, et ma olen ise nõus vabandama selle eest, mis mina tegin suhtes valesti ja õppima sellest, ja kirjeldasin oma valmisolekut talle väga selgelt. Aga ta lihtsalt ei soovi suhelda minuga. Ma ei saa aru, miks inimene ei tahaks läbi rääkida rahulikult nagu täiskasvanud, mis läks valesti, õppida sellest, kuulata ja vastu võtta vabandust, ise vabandada, ja suhelda edasi nagu sõbralikud ekspartnerid? See oleks ju kasulik mõlemale. Eesti on nii väike, et me ei tohi lihtsalt tülli minna omavahel. Äkki oleks temal midagi vaja, millega ma saaks aidata? Ja vastupidi? Mina aitaks ju, kui ta suhtleks normaalselt minuga! Ja muidugi läksin ma hüsteeriliseks ja vihaseks lõpuks! Igaüks läheks, sest ma ei mõistnud, miks inimene võib keelduda sellisest pakkumisest. Ta oleks ju olnud siis jätkuvalt lahus minust, aga lihtsalt ei oleks toimunud seda julma ignoreerimist ja haigettegemist! Nagu Meelike Saarna kirjutas kõrvalteemas "Ega muul moel inimesed ikka teineteisest aru saa, kui asjade üle rääkides-arutledes." No eks ole!
Taustana on ehk oluline ka see, et mind on maha jätnud mõlemad vanemad, kui ma 5-aastane olin. Üks suri ära, teine ei tahtnud mind kasvatada. Ma üritasin ellujäänud vanema käest alati uurida, miks. Aga ta on ignoreerinud minu küsimust juba 22 aastat. Võib-olla olengi ma selle pärast nii tundlik selgitusteta mahajätmise ja ignoreerimise suhtes?
Palun, et Te võimalusel räägiks varasematest kogemustest. Ma tunnen ennast nii üksikuna ja nii abitult selles olukorras. Tahan teada teistest juhtumitest, kuidas on seal hakkama saadud sellise ignoreerimisega ja mis põhjusel on seal ignoreeritud lähedasi inimesi.
Lisaks, kes pakub Tallinnas tasuta suhtenõustamist/teraapiat? Ma kuulsin, et Haigekassa seda valda ei kata. Ja ma kardan antidepressante võtta, tahan ikkagi oma jõuga ja võimalusel spetsialisti abil oma hingerahu ja vaimse tervise taastada.
Lisan ka, et ma mõistan Meelike Saarna kirjutatut kellegi teise kõrvalteemas: "On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse aastatepikkust pimesikumängu selle asemel, et proovida midagi teisti teha, haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta. Ometi peaks austus partneri vastu ja usk, et koos on võimalik midagi muuta, andma julguse teha partnerile ettepanek muutusteks või väljendada selgelt oma õnnetu-olemist või rahulolematust."
Kuid ma kardan, et ma ei tohi ise temaga enam ühendust võtta (näiteks, et öelda talle, et ma olen ikkagi õnnetu kui me ei suhtle peale lahkuminekut, ja et ma palun siiski toimunud asjad jutule võtta). Tema ise keelaski mul seda teha ja mainis isegi paar korda, et ma vaid peletan teda oma pöördumistega ja et ta võtaks minuga ise ühendust võib-olla varem. Kui ma vaid annaks talle ruumi ja aega vms. Ma oletan, et ta tahab, et see oleks tema enda otsus. Kuigi ma ei tea täpselt, sest ta ju ignoreerib mind. Raske on. Ma tahan temale kirjutada heas toonis sõnumit, aga samas ma ei tohi.
Tere! Tunnen kaasa, et sind hüljati, ja et lapsepõlves kogetud hülgamise tõttu said nüüd jälle haiget. Usun, et elus tõmbavad meid partnerid, kellega saame taasluua suhtemustreid, mis lapsepõlves hinge trauma jätsid. Sul on nüüd hea võimalus võtta oma eksi kui õpetajat, kes aitas sind selle sisemise hirmu, valu ja teiste tunnetega toime tulla, see juhtub su elus seni, kuni sa oled õppinud neid tundeid nii juhtima, et hülgamine sulle enam haiget ei tee. Kui partner on sust lahku läinud, siis on tal õigus sinuga mitte suhelda. Mida rohkem sa talle peale käid (nt helistasid 20 korda kui ta ilmselt ei vastanud), seda VÄIKSEMAD su võimalused on, see on tavaline psüholoogia. On üks tee valust välja - leppida faktiga, et ta hülgas su misiganes põhjusel ja sa ei saa vastust kunagi teada. Tegelikult ei rahulda sind ükski tema selgitus (a la tunded jahtusid), need ei tundu sulle piisavada. Mind on hüljatud korduvalt inimeste poolt keda olen üle kõige armastanud (nt üks elukaaslane, kellega elasin 3 a; teine kellega 7 a, jne) ja ükski põhjendus mida neilt kuulsin polnud piisav. Esimene elukaaslane keeldus igasugusest suhtlusest 10 aastat. Kuigi olime rääkinud abielust, ühisest tulevikust jne. Korraga on vaid 1 min telefonikõne, vabandus ja edasist suhtlust ei saavutanud ühegi meetodiga, ta keeldus. Pidin sellega leppima. 10 a hiljem otsis see inimene minuga kontakti ja siis vabandas 100 korda, ja selgitas. Kuid ausalt öeldes ükski selgitus polnud piisav (a la kasvasime lahku, kirg oli kadunud vms) selliseks inetuks hülgamiseks. Seda ei muuda enam miski. Nii ongi elus, et inimesed, keda armastad, võivad sind hüljata ja sa ei näe neid enam kunagi. Sa võid neil järel joosta, helistada, nutta - see peletab neid kaugemale. Pigem vaata endasse - mis on su tunded, milline haav läks sinus lahti, kuidas sa end emotsionaalselt ise hoida saad. Ja ajapikku unustad sa oma ekspartneri. Näiteks praegu ma enam ei taha tagasi neid inimesi, kes mind on inetult julmalt hüljanud, ja keda ma ikka edasi armastasin. Nad polegi väärt mu armastust. Sa võid armastada ka siis kui sa inimesega koos pole, teda ei näe, ega temaga suhtle. Su eksnaine ei soovi sinuga suhelda, kui sa teda tõesti austada, siis tuleks ta soovi austada ja ta rahule jätta. Kui ta tahab midagi selgitada, kasvõi 10 a pärast, otsib ta su ise üles. Kõike head su ellu ja tugevust ja kindlameelusust.
Tänan põhjaliku loo ja siira avatuse eest. Teil on luhtunud suhtest palju emotsioone ja vastamata küsimusi, mille sisu iseloomustab kõige enam suur valu. Mul on hea meel, et teie kirjale reageeris „Hüljatu“ ja jagas oma üleelamisi ja eneseleidmist. Loodan, et selline vahetu kogemuse jagamine on teile toeks, annab lootust, et on võimalik aja möödudes nii mõndagi ümber hinnata ja suhetes nõuda teiselt midagi ei anna nii ehk naa soovitud õnnetunnet. Ega palju enam juba kirjutatule lisada polegi ja järgnev võib olla vaid kinnituseks eelöeldule.
Teie kirjast jääb silma muuhulgas ka mõtteavaldus, et kavatsesite ta kunagi ise maha jätta ja ega ta piisavalt ei meeldinudki teile. Te polnud rahul ka tema käitumisega ja lootsite, et ta muutub. Näib küll, et see võib olla tagantjärele ratsionaliseerimine nagu ise end analüüsides tõdete. Vahel aitabki see pettumuse ja valuga toime tulla. Mõtlemisaineks oleks veel see, kas sellest õppetunnist oleks kasu ja püüdleksite tulevikus vältida soovi teist muuta, mõista partneri suhtes vanemliku rolli võtmise ohtusid teda seejuures paratamatult allasurudes (lapse rolli) või koguni objektiseerides – mina teen sinuga midagi, mul on õigus sinu üle otsustada, sa pead vastama minu ootustele jne. Kui siis partner sellega nõus ei ole, võib kaasneda viha ja pettumus, vahel ka soov teda karistada. Kui nüüd seda mõttelõnga edasi arendada, siis võiks ka järeldada, et reedetud olla on sedavõrd valusam, et te ei saanud jätkata seda roll, mida teie võtsite tema suhtes, teie oleks pidanud saama õiguse otsustada, kas suhe on või ei ole, võim pidanuks olema tema üle teie käes. Aga juhtus nii, et hoopis tema otsustas ja see on valus kaotus.
See kõik vaid oletus ja pruugi teie kohta üldse käia. Isegi kui see mõttekäik ei puuduta teiega toimunut, võib siiski olla enesesse vaadeldes jälgida, et võimaldaksite tulevikus oma partneril olla tema ise, ei püüaks teda muuta teistsuguseks, ei ootaks, et hakkaks meeldima rohkem ja teeniks teie heakskiitu. Tunded ja meeldimine ei ole teenete vahetamine, armastus ei ole tingimuslik.
Teie valu on igati mõistetav, samuti püüdlus olnut ratsionaliseerida, leida vastuseid. See on koguni väga tervitatav, sest ilma lahti mõtestamata on oht korrata samu mustreid. Te oletegi jõudnud ilmselt väga olulises seoseni lapsepõlves kogetuga. Kahtlemata teeb teid eriti haavatavaks hülgamise eest, et pole saanud piisavat turvatunnet, teie tundeid ja küsimusi on siiani ignoreeritud. Võimalik, et teie sedavõrd valus kogemus praegu räägibki hoopis mitte niivõrd pettumusest, et naine ära läks, vaid lapsepõlves mahajäetust – teie kurbus on kuhjunud aastaid ja nüüd sai põhjuse endast märku anda. Kui nii, siis ei vastuta ju teie eksnaine kogu valu eest ega saakski kompenseerida kõike. Kas oleks võimalik, et püüdlete siiski leida kontakti oma vanemaga, saada vastuseid, lubada endale oma tundeid ja ehk koguni andestada olnut. See võik olla vabastav ja teha ruumi uueks lähedussuhteks, kus poleks niipalju haavatavust ja hülgamishirmu.
Nüüd veel mõned küsimused, mida esitate.
nagu juba mainisin, siis teie tunded on kõik ehtsad ja kaitsereaktsioon loomulik. Tundeid eirata pole lahendus, muuta saate aga oma suhtumist olnusse, mõtteviisi ja siis ka reageeringuid, teha teisi valikuid jne. Sama kehtib ka partneriga suheldes. Aktsepteerige tema tundeid, tema arvustamisest ega tõlgendamisest pole kasu, lubage tal olla tema ise ja valida oma reageeringuid. Kui annate talle nii vajalikku aega ja ruumi, siis saate ka tunda tema ehedat „mina“. Kui see peaks olema teiega suhtlemise vältimine, siis ka seda tuleks aktsepteerida. Oma sõnumi oma tunnetest ja ootustest olete ju juba edastanud. Nüüd on vaja, et oleksite mõlemad oma valikutes vabad ja teineteist austavad.
See, et ta valis teise mehe, on loomulikult suur pettumus ja löök enesehinnangule. Teie võimalus on aga kas olla sellest sõltuv, mida teie naine valis, võrrelda end teise mehega või leida mõni teine kriteerium enesemääratluseks. Teie ise võite samuti olla see, kes teab enda väärtust. Muidugi oleneb enesetunne tunnustusest teistelt, kuid te pole seetõttu ei parem ega kehvem mees, et üks naine valis teise mehe. Te ei pruugi kunagi lõpuni saada vastuseid, miks naine teie tundeid eiras, ei näidanud empaatiat teie suhtes ega soovi ka lihtsalt suhelda, kuid las see olla tema valik ja vastutus. Ka temal on omad kaitsereaktsioonid, ka tema soovib vältida keerulisi emotsioone, temalgi on omad valusad teemad. See aga ei ütle ju otseselt midagi teie väärtuslikkuse kohta. Teie olite avatud muutusele, suhte paranemisele, tema mitte. Rääkida ja arutada, suhet hoida ja sellele pühenduda saam ikka kahekesi, selleks peavad mõlemad tahtma ja seda vabal valikul. Teie võimalus on leida suhe, kus tunded on vastastikused, vabad survest ja tingimuste esitamisest, siirad ja turvalised.
Vabandan, kui mõni oluline küsimus siiski vastust ei leidnud, kuid see ongi väga-väga sügav teema, millel ei ole lihtsaid ja konkreetseid vastuseid. Tasuta nõustamise võimaluste kohta on meie kodulehel vastav link. Soovin teile meelerahu ja turvalisi suhteid.
