Meil on mehega täiesti erinevad vaated laste kasvatamisele. Tema arvab, et tuleb olla range ja nõudlik. Et paljud asjad tuleb lihtsalt ära teha ja kõik ja mingit arutelu pole vaja.
Siiamaani saime enamasti hästi hakkama. Nüüd on vanem tüdruk 13 aastane ja on hakanud tulema igasuguseid probleeme. Mehega tülitseme vahetevahel juba iga päev. Kui selgus, et tüdruk oli koolist ilma põhjuseta puudunud, siis oli mehe arvamus, et nüüd ei või laps 3 nädalat välja minna. Mina hakkasin vastu ja siis läksime omavahel tülli.
Kui tüdrukul on voodi tegemata, siis saab ta jälle õiendada. Ma ise ka võib-olla õiendaksin, kuna aga mees õiendab nii et maa must, siis mina ainult kaitsen teda.
Tegelikult on asi hull - tüdrukuga ja veel hullem meil omavahel mehega. Muudkui süüdistame üksteist.
Mulle tundub, et õhus on palju pingeid. Küsiks siin, et kuidas vastu ütlemine käis?
Tülidel on kombeks paisuda. Kui üks ütleb ärritunult ja teine vastab samamoodi ärritunult, siis ärritus ja viha aina paisuvad - meenuvad eelmised tülid ja kibestumused ning see annab aina hoogu juurde.
Tüli olukorras on raske rahulikuks jääda. Mina ise olen edukalt kasutanud sellist võtet, et mõtlen, miks teine inimene praegu ärritus ja mis temaga toimub? Kas ta on vihane minu peale või hoopis miski muu asi häirib teda? Antud juhul võib mees tunda ka abitust (mis peidus viha all), et mida selles olukorras teha. Edasi võiks tagasi peegeldada neid tundeid ("Ma saan aru, et sa oled vihane, sest kardad et tütar ei saa enam oma asjadega hakkama ja tal tuleb probleeme."). Sealt võib edasi tekkida arutelu probleemi lahenduse üle.
Samas on mure tütre pärast teil ühine. Olles mehele peegeldanud tema tundeid, võib ka ennast avada ja öeldagi, et endal on samasugune mure ja hirm. Karistamine siin ei aita, suurendab ainult trotsi (vt näiteks ka teemat "Kool ja lasteaed" --> "Probleem teismelisest tütrega").
Peamine on meeles pidada, et viha on vaid emotsioonide jäämäe tipp (see mis kaugele paistab). Tegelikud tunded võivad olla hoopis mure, hirm, pettumus, üksildus jm negatiivse varjundiga tunded. Kui see meeles püsib, siis on lihtsam ise rahulikuks jääda ja tüli lahendamine võib olla efektiivsem.
Kui kõnelused ei aita, siis soovitan pöörduda mõne perenõustaja poole. Mida varem eriarvamustele ja suurtele pingetele lahendusi otsima hakata, seda väiksemad on hilisemad kahjud.
Just nagu need eesti vanasõnad a la et mida rohkem lapsepõlves peksad seda palavamini hiljem armastab. Aga ei ole ta midagi ju nii.
JA ei ole ka nii et olles ise range ja karm muutub laps lihtsalt aegamööda lapsevanema ideaali suunas.
Minu arust peaks mees rohkem last mõista üritama. Miks ta poppi tegi? Võibolla on koolis probleemid ja hoopis abi vaja?
Äkki aitaks vestlusring kolmele kus kõik oma lähtepunkte selgitaksite.
