tere.oleme noor pere.oleme elanud mehega koos 10aastat ja abielus sellest 3aastat meil on kaks ime armast last.mei probleem hakkas 6kuud tagasi kui mees leidis omale armukese.algul olin suurest sokkis kuna ma teatsin minu mees ei teeks mulle seda ta on hea mees aga ta tegi .olin vihane endast väljas ei suutnud süüia magada ega lastele ema olla olin omadega läbi.tundsin end reeedetuna.aga mõne kuu pärast suutsin end jalule ajada ja pea püsti käia oma mehe kõrval kes ka armastab teist.ma loodan et see läheb mööda ja ma saan oma mehega jälle pere olla.aga iga kord kui mees oma armukesega vähem suhtleb hakkab sealt tulema kohe sellised armastus kirjad ja mees annab jälle alla ja käib seal ringi ära. tegelt see lugu ei olekski nii hull kui armuke ei annaks mulle märku et tema on selle mehe naine mina olen ainult laste ema kellega koos elatakse ainult nende pärast.jah saan ka temast samas aru ta on armunud ja võitleb oma õnne eest,aga ta ei mõtle selle peale et varastatud õnn ei tee õnnelikuks.Präägu tal pole lapsi ja peret ta ei tea mis tähendab olla minu olukorras.tegel ei saa ma armukesest aru miks ta mind rünndab kogu aeg.min 10aastat tagasi ei valinud sellist elu kus pean meest jagama tema aga tegi seda teadlikult.JA nüüd ei teagi kas loobuda või jääda,kuna meil mehega on tunded alles.kas see võib olla sellest et abikaasa pole lihtsalt oma sarvi maha jooksnud?
Teie segadus ja valu on täiesti loomulik – te olete perele pühendunud, teil on olnud mehega siiani hea suhe ja usaldus, selle pinnalt mõjubki mehe suhe teisega reetmisena. Te püüate vaatamata kõigele, mida ise üle elate, mõista ka teist naist ja oma meest. Teis on nii lootust kui ka kahtlusi, valmidust loobuda.
Muidugi võib mõista, et armumise vastu pole keegi kindlustatud ja seda sõltumata vanusest ja ei ole mõistlik kergekäeliselt teha otsuseid juba aastaid toiminud suhet lõhkuda. Ilmselt ei piisaks aga seletusest, et mehel on sarved maha jooksmata. Küsimus on ikka selles, mida mees nüüd otsustab. Mitte see teine naine, kes teid ründab ja oma versiooni teie abielus olemise põhjustest esitab, muutudes mehe suhtes nõudlikuks ja ilmselt ka manipuleerivaks. Küsimus on selles, kuidas mees reageerib ja kas suudab valikuid teha. Võib tõesti mõista, et armununa on tal raske vahet teha, mis on oluline ja mis edasi saab, kuid lõputult teid ootama panna ja loota, et teine naine teda rahule jätab, pole samuti lahendus.
On väga muljetavaldav, et suudate ńii keerulises olukorras püüda säilitda rahumeelsust ja lootust. Kuid praegune nii pere kui ka kõrvalsuhte säilimine võib mehele olla lihtsalt mugav, näiliselt tasakaalu hoidev kogu kolmnurgas, kuid see ei saa kaua kesta. Teie kirjast saan aru nii, et mees ei ole kuidagi andnud märku, et kavatseks pere maha jätta ja ta allub vaid teise naise survele, st on mõjutatav ja sõltuv teise naise tunnetest. Kui see tõesti nii on, siis võtke see teemaks, mida mees ise õigeks peab ja teha kavatseb, olenemata survest. See teine naine saab jätkata manipuleerimist vaid siis, kui see mõjub, kui mees jätkab sellele soovitud viisil reageerimisega. Teie ega teie mees ei ole vastutav teise naise õnnelikkuse eest.
Teie saate aga vastutada selle eest, et teie tundeid ei eirataks ja teie valu tõsiselt võetakse. See tuleb selgelt välja öelda. Niisiis, ka teil on tunded ja ka teil on õigus öelda, kus on teie piir ja mida kavatsete taluda ja mida mitte. Keegi teine ei saa otsustada teie eest, kui palju te peaksite kannatama ja kaua ootama, et mees loobuks teisest naisest ja kas peaksite andestama ja meest jälle usaldama. Kui suudate mõista meest ka tema valikuraskustes, siis on see muidugi suurepärane, kuid kindlasti ei ole teie suur süda valmis lõputult kannatama.
Arutlege mehega ka selle üle, kuidas ta näeb teie suhes olnut ja suhtet tulevikkus. Kas on olnud midagi, mis ei toimi, kuid on seni mahavaikitud. Kõrvalsuhed ei teki ju niisama, kuid need võivad anda õppetunni ning muuta olemasoleva suhte tugevamaks.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
