Oleme kahe lapse vanemad ja elanud koos üle 10 aasta. Aegajalt kui asi hakkab liiga rutiinseks muutuma, töö - lapsed - kodu siis tekivad omavahelised suhtepinged. Mina toimetan laste- ja koduga ja proovin selle kõrvalt ka oma väikest tööd teha ( tööd mis aga hetkel väga palju rahaliselt veel sisse ei too ). Mees rügab tööd teha , jõuab koju 7 paiku õhtul suht pinges ja krussis ( vastutab kogu majapidamise eest ) Lastega suhtleb suht vähe, lapsed janunevad tema seltskonna järgi. Mina aga proovin selle võrra anda endast parimat et lapsed saaks tunda kodusoojust, et nad tunnevad et nad on ära kuulatud, ühesõnaga tunnen et olen nagu mingismõttes nagu svamm. Aga koguaeg ei jaksa ka kui näed et ikka teine pool on krussis ja vait ning emotsioonitu, püüan teda aidata olles kogu selle svamminduse kõrvalt ka naine kes tahab olla oma mehega õhtuti koos kahekesi aga no ei jõua nende pävade kõrvalt ausaltöelda enamusaega " algataja rollis " olla ja puusa keerutada et teine pool siis pikkamisi diivanil telekat vaadates käivituks ja saaks sexida.. vüi mõne muu emotsioonigi mis pole ainult sexiga seotud välja..
Vahel kasvab kül ikka endal pinge nii suureks et muutud juba vastikuks teise suhtes kes koguaeg mossis käib ja koguaeg midagi ootab et teda mõistetaks...lähed ise ka vahel mossi..
Ja heidab siis kogu selle tausta pealt ettte et teda ei mõisteta ja pole seda kunagi tehtud et ma ei näita välja oma tundeid nii nagu tema proovib ..ja et miks ma teda ei kuula ja ei proovi mõista teda ..vaid et selle asemel ma pidavat astuma rünnakusse ja kaitsama ennast põhjendades oma käitumist...
...ja tal olla läbivalt probleem et ta ei SAA oma muredest rääkida mulle..kui ta seda teeb siis ma pidavalt tundma rünnakut enda vastu ja süüdistust ja edasi pidavat minuga võimatu olevat rääkida ja et ma pidavat asuma kaitsesse ja ta ei saa aru...MIKS
Aga mulle tundub see kõik üle regeerimisena, ja need tunded temalt minu vastu tekivad tal puhtast stressis ja sexi vähesusest..võibolla ma olen karm aga minu meelest ta peaks rohkem endaga tegelema ( enda energiaga ) ja siis kõik muu oleks ka hästi, muidu ta kujutab ettte et mina pean juskui see olema kes enamusaega ta tuju ( sterssi ) kodus ära viib, leevendab. Aga noo nii see ju ka ei saa olla inimene peab ikka ise sellega tegelema mitte ostima et elukaaslane seda teeb..ma olen alati proovinud teda mõista ja talle olemas olla ni palju kui oskan aga ma ei ole ju psüholoog talle kes oskab talle stessis olekus tuge pakkuda...
Jään ootma profesonaalset tagasisidet.
Tänud ette!
Me oleme erinevad ja ka meie arusaam suhtest, kooselust, turvalisest lähedusest, teineteise mõistmisest, armastatud olemisest, pingete leevendamisest, seksist jpm on erinevad. Üks hea suhtle tunnuseid on mõtteviis: kui meil on halvasti, siis ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Äng ja pettumus on küll suured, kuid kui ma saaksin midagi meie kooselu jätkumise heaks teha – ma teeksin.
Keerukates olukordades on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama. Sest suhtekriisis on ju võimalik ka lähenemine: kui see vaid lõpeks. Kui vastastikku vaid süüdistusi loobitakse, on vähe võimalusi leppimiseks ja edasiminekuks. Märgatav on, et kõigepealt minnakse teineteise juurest ära vaimselt – ja alles siis tegelikult.
Ka üksindusse tõmbumine teineteise kõrval on märk vaimsest eemaldumisest. Olete koos ja ikkagi üksi. Üksindus ja tõrjutus suhte sees tekitab palju halbu tundeid, ja nende kirjeldamises teineteisele ei ole te kitsid, nagu kirjast näha.
Ükski suhe ei püsi koos lihtsalt niisama. Mida olete teinud, et suhe püsima jääks ning vastaks kasvõi mõnelgi määral teie mõlema ettekujutusele heast suhtest? Millal te viimati kõnelesite avameelselt (ilma plõksimata ja süüdistamata) sellest, millist suhet te kumbki igatsete?
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need muutuvad, ja muutusi on tähtis tähele panna. Paarissuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokkulepped sõlmida.
Vajadus kuhugi kuuluda ning olla lähedane on igas kooselus tähtsad, tegu on üldinimlike vajadustega. Vastuolud, vääritimõistmised ja tõrked koostoimimises tekivad tihti sellest, et me saame asjadest erinevalt aru. See on põhjus, miks peaksite ikkagi püüdma rääkida kõigest sellest, millega teie rahul ei ole, ning kindlasti peate olema valmis kuulama ka seda, mis mehe jaoks suhtest puudu on. Kindlasti peaksite lahti rääkima ka selle, mida kumbki peab toetuseks paarisuhte sees, milline on see oodatav tugi, samuti on oluline rääkida kummagi iseseisvuse määrast. Arusaamad sellest, kui palju ja milles kumbki teisele toetuda võib, võivad olla väga erinevad, kuid soovi korral saab ikka leida kompromisse.
Esimene reegel kriitilises suhteolukorras on mitte süüdistada teist sajas surmapatus. Ükskõik kui halb tundub toimuv – alati on oluline püüd hoida head, hoida heade lahenduste poole. Kui palju te üldse olete nõus teineteist kuulama? Kui on vaid kaks rääkijat, siis kes kuulab? Tõsi, kuulata pole lihtne, kuid kasu saab tõusta ainult sellisest jutuajamisest, kus ollakse valmis nii kuulama kui ka mõistma.
