Tere, oleme mehega koos olnud kaks aastat. Minul on eelmisest suhtest ka laps. Laps ei ole teda veel päris omaks võtnud ja ei kuula teda tihti peale. Sellest ka on meil vahel probleeme tekkinud, kuid enamasti oleme enamvähem läbi saanud ilma suuremate tülideta. Meil on ka mõlemal vanemad keda abistamas käime ja ta on väga keskendunud tööle ehk siis teeb tihti pikki päevi ja ka pere firmas. Seega tundsin ennast vahel kõrvale jäätuna ja tüdinuna, et kõik kodused asjad on alati minu kaelas. Ta on alati seda öelnud, et saab minust aru. Kuid nüüd tuli ta jutuga, et arvab, et ei armasta mind enam ning ei tunne mu vastu sellised tundeid nagu naise vastu peaks tudma. Kuid samas ütleb, et olen talle kallis ja ta hoolib minust ja lapsest väga. Hetkel elamegi veel koos, leppisime kokku, et oleme küll paar aga pigem nagu sõbrad. Samas näen, et ta on töö poolt stessis ja väsinud. Kuigi ta ei taha lähedust, kus oleks kallistused, suudlused ja hellused on meie kire poolega kõik korras. Ma ei tea, mida teha, sest ei taha temast lõplikult ilma jääda, olen püüdnud teha hetkel kõik, et ta end kodus hästi tunneks ja saaks aega endale. Tean, et tema on just see inimene, keda näen enda kõrval ka tulevikus.
Lisaks olen tal üldsegi esimene suhe, kuid minul on pikk kooselu selja taga lapse isaga, kellest läksin lahku vägivalla tõttu. Kuid tema oli just see, kelle pärast oli mul jõudu see suhe lõpetada.
Teie suhtes on piisavalt avatust ja usaldust ja see aitab teil teineteist mõista ja küllap ka sobiva lahenduseni jõuda. Mees ei püüagi varjata oma tunnete muutust ja kuigi see võib teil haiget teha, jõudsite siiski arusaamani, et võiksite olla koos ka sõpradeni. On ju igati mõistetav, et kahtlete, kas selline suhe ikka toimib? Vajate ju te ikkagi ka hellust ja mees-naise suhet. Praegu näib, et oleksite valmis leppima, et seda ei ole. Ja see ongi teie valik. See oleks ju raske otsus, loobuda mehest, kelle kohta ütlete, et just temaga soovite koos olla ka tulevikus. Teie leplikkusest räägib ka see, et olete võtnud enda kanda vastutuse kodustes asjades, ilmselt ka lapsega seonduvas. Kuigi olete sellest väga koormatud, püüate mees kaitsta ja välja vabandada tööstressiga ning kannatate ka selle ära, et jääte ilma mehe tähelepanust ja tunnete ka suhtes olles end vahel üksinda. Kuidas see kõik kokku kõlab?
Muidugi on mõistetav, et sõbralikes suhetes mehega on parem kui vägivaldse mehega või üksi. Seda enam, kui teie tunded mehe vastu on endised. Võimalik, et teis ongi valmisolek rohkem kannatada, võtate kodus palju enda kanda, püüate olla mehe meelejärgi ja
ära teenida armastust. Küllap on teis lootust, et kui teie väga püüate, olete parem ja hoolitsevam, siis hoiab see meest teie juures. Teis võib olla ebakindlust, allaheitlikkust ja seetõttu oletegi valmis jätkama suhet, kus teie tunded jäävad vastamata ja on ikkagi poolik. Aga nagu öeldud, võib see teile tõesti ka sobida, sest teie kõrval on mees, kellest teie hoolite ja kes peab teid kalliks. See kompenseeribki teie pingutused.
Kellelegi pole õigust öelda, kuidas peaks ja mida oleks õigem otsustada. Suhtes on ikka nii, et vaja on kaht inimest, et see toimiks ja jätkuks. Kui te olete praegu nii otsustanud ja hoiate suhtes teineteisega avatust, hoolivust, teil on midagi, mis teid seob ja te kumbki ei tunne, et tema vajadused on kahjustatud, siis pole ju kiiret ka suhet lõpetada. Kui aga kumbki teist siiski peaks tundma, et suhe ei rahulda, sagenevad etteheiteid ja süüdistused, ei saa enam teineteist kohelda lugupidavalt, puudub rõõm koosolemisest, siis oleks aeg kaaluda teisi valikuid.
