Tere! Olen mures ,kuna ei ole tekkinud oma lapse suhtes mingeid tundeid ja katsetanud igasugu teraapiatega ,käinud raseduskriisi nõustamisel.Kõik jätab mind ükskõikseks ja tahaks põgeneda olukorrast.Ei tunne elust enam mingit rõõmu ja vajaks rahu ,üksindust.Lapse isa on mingil määral toeks aga suhet ,kui sellist pole ja tal nähtavasti teine pere tekkinud.Samas aga elab aeg-ajalt meie juures ja seda enam olen närvis.Kuidas olukorda lahendada ja millal muutub minu mõtlemine?
Olete keerulises olukorras, sest tunded lapse suhtes justkui puuduvad. Paarisuhe lapse isaga ei toimi ja sooviksite üldse olukorrast põgeneda. Küsite, millal muutub teie mõtlemine ja kuidas olukorda lahendada.
Olete endas jõudu leidnud ja käinud raseduskriisi nõustamisel ja veel mingites teraapiates. Paraku ei ole te loodetud abi saanud. Kuigi kirjast ei ole näha, kui kaua on olukord kestnud ja milline on olnud situatsiooni dünaamika, võib teie kirjeldusest mõista, et olete üsna tugevas depressioonis, tõenäoliselt sünnitusjärgses depressioonis. See võib kesta mõnest kuust mõne aastani. Naise keha ja vaim on peale sünnitust väga haavatavad. Hormonaalne ja keemiline tasakaal on balansist väljas. Võimalikud hoogu lisavad tegurid võivad olla:
Naise keha kohandumine emarolliga ja kartus, et ei osata olla ideaalne ema
Probleemid sünnitusel
Ematunde puudumine või selle hilisem tekkimine
Probleemid rinnaga toitmisel
Hirm vastutuse ees seoses lapse kasvatamisega
Lähedaste inimeste toetuse puudumine
Naine tunneb ennast ühiskonnast tõrjutuna ja isoleerituna, jne.
Kuna tegu on haigusega, pange end võimalikult kiiresti kirja. psühhiaatri vastuvõtule.
Enne, kui vastuvõtu aeg kätte jõuab proovige kainelt mõelda, kes on teie lähiümbruses need inimesed, keda usaldate ja kellega saaksite olukorrast rääkida. Tegelikult võib see olla ka lahke naabritädi või endine töökaaslane. Rääkige ka oma perearstiga. Seal võiksite julgesti mainida, et teil on sünnitusjärgne depression ja teile tundub, et te ei saa olukorraga hakkama. Viige olukorraga kindlasti kurssi ka lapse isa. Tal on õigus teada, sest ka tema vastutab teie laps eeest. Võib olla kõik need inimesed ei mõista teie olukorda kohe, kuid te saate vähemalt teadmise, et olete oma lapse ja iseenda heaks teinud nii palju kui antud hetkel suutsite. Proovige hetkel mitte heituda, et tunded lapse vastu puuduvad. Proovige mõelda mitten nii palju tunnetest, kui kainelt ja pragmaatiliselt sellest, et teie laps vajab praegu eelkõige seda, et teie maailm taastuks.
Ematunne võib tekkida hiljem, kuid ennekõike vajate kiiret abi ja toetust, et oma olukorras selgust saada, et mõtted ja tunded saaksid klaaruda.
Soovin teile jaksu ja leplikkust iseenda tunnete osas!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
