Soovite oma suhtes jõuda kompromissideni, kuid see on osutunud keerukaks, sest tegu on kahe kangega, nagu te kirjutate.
Teataval määral kuulub võitlemine ja võitluslikkus iga suhte juurde. Seda eriti suhte alguses, kui on vaja välja selgitada „kes on kes“, mis on suhtes lubatud ja mis keelatud, mis on kellegi ülesanded, kus on piirid, millised on tabud jmt. Nii et kui teie suhe on suhteliselt värske, siis on seda järeleandmatust võimalik võtta kui suhte üht arengujärku, kui aga juba kestvam suhe, siis võin vast eeldada, et võitluslikkus on teie suhtes olemise üks viise.
Võitluslikkust vähendavad kindlad kokkulepped, sh kokkulepe teineteise kuulamise kohta. Kui suhte sees kummagi vastutus on teadvalt ära jagatud, on pinget vähem. Ma ei oska arvata, kuidas teil sellega on, aga kui vastavaid kokkuleppeid ei ole, saab „ministriportfellid“ ära jaotada. Kumbki on oma vastutusala boss, teine saab küll teha oma ettepanekuid, kuid otsustusõigus on „ministril“. See mudel töötab hästi siis, kui kumbki on vastutusalade jaotamisega rahul ning valmis aktsepteerima teise otsuseid. Kui suhtes on probleeme teineteise aktsepteerimisega laiemalt, siis võib juhtuda, et kord vastuvõetud otsuseid ja jaotatud portfelle hakatakse aina ja aina ümber jaotama, see tekitab uued pinged ning uue võitluse.
Võitluse taga võib märgata mitmeid hoovusi, mis räägivad partnerite suhtumisest üksteisesse ja kummagi lootusest selle kohta, milline suhe olla võiks ning milline peaks olema partner. Vaidluste, erimeelsuste ja väiksemate või suuremate suhtelahingute taga on tihti sõnumid nagu: ma tahan, et sa oleksid teistsugune, ma tahan, et kehtiks minu reegel, ma tahan, et mina olen meie suhtes see, kes ütleb, kuidas on. Suhte alguses toimubki seda laadi regulatsioon, kus need asjad paika loksuvad: tasapisi sünnivad ühised reeglid. Kuid on nähtav, et tihti ei ole ka kestvuse järgi küpsemas suhtes ühiste reeglite rahu, sest reeglid ei pea, ja uue reegli juurutamiseks algab võitlus selle üle, milline peaks olema uus reegel, jälle otsast peale.
Mõistagi on võib kõik see olla väga väsitav, kuid mõnede paaride jaoks see on pigem adrenaliin – võitluses on palju energiat ja see on üks viis hoida suhe elavana.
Tähtis küsimus siin on, kas oskate ja tahate teineteist kuulata. Kuulamine on kõige olulisem suhtlemisoskus üldse. Ühel suhtlemiskoolitusel teen ma harjutust, kus panen teineteist kuulama kaks inimest, kes on mingis küsimuses täiesti vastandlikel seisukohtadel. Kõigepealt räägib üks oma seisukohast, selgitades seda teisele lühidalt, kuid siiski ammendavalt. Seejärel on sõna teisel. Kuid tema ülesanne ei ole kõigepealt mitte oma vastandlikku seisukohta selgitada (nagu see elus tihti juhtub), vaid sõnastada ümber kuuldud seisukoht. See olukord nõuab tõelist kuulamist, sest me ei suuda ümber sõnastada teise mõtet/ideed, kui meie mõte on hajali või kui kuulame vaid enda sisekõnet. Seega – on vaja mõista ja ümber sõnastada oponeeriv arvamus. Alles siis, kui teine nõustub ümbersõnastusega ning seega kinnitab, et teine on temast õigesti aru saanud, saab oma seisukohta asuda selgitama teine inimene.
Mida see harjutus teeb? See tekitab tunde: mind on kuulatud, minust on aru saadud. Mõistmine on emotsionaalselt rahustav ning võitluslikkus väheneb. Isegi kui ka pärast seesugust peegeldavat kuulamist jäädakse eriarvamusele, on võidu pool siin selles, et suhe ei saa kahjustada. On väga oluline õppida kuulama eesmärgiga mõista. Kahjuks on sagedasti meie eesmärk vestlustes-vaidlustes mitte kuulata, vaid otsida teise jutus kohta, kuhu saaks siseneda oma arvamuse/näite/kogemusega. See ei ole kuulamine.
Loomulikult mõjutavad suhet võitluslikkuse suunas paljud erinevad mõjud, sh lapsepõlv, elu jooksul omandatud konfliktilahendusstrateegiad, elukogemus, lähisuhtekogemus, isiksuse tüüp jpm.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
