Probleemiks on lapse hooldusõiguse jagamine. Elame lahus kolmandat kuud, lapse isal on uus naine koos lapsega, kes on meie ühise lapse jaoks võõrad. Esialgu tahtsid nad kohe hooga kokku kolida, kuid minu palvel olid siiski nõus tegema seda etapiviisiliselt ehk laps veedab nende kõigiga koos aega enne kui ta peab nende kõikidega koos elama. Keeruliseks teeb asja ka see, et siiani on lapse voodi minu magamistoas ning vahel ta tahab ka kaissu tulla. Isa juures olles ei olegi tal veel oma voodit. Uue korra järgi peaks nende kahetoalises korteris olema eraldi magamistuba ning täiskasvanud magavad suures toas. See, et laps nendega koos ühes voodis magab mulle ei sobi. Lapse isa sooviks hooldusõigust jagada nii, et laps veedab korda mööda nädala minuga ja temaga.
Kas on pigem mõistlik lapse seisukohast, et tal on ikkagi üks kodu ja ta käib isa juures näiteks kaks korda kuus külas, näiteks neli-viis päeva korraga või harjub laps sellega, et peab uute inimestega isa tähelepanu jagama ja sellega, et on pikalt oma kodust eemal? Poiss on kahe ja poole aastane ning siiani olnud selline ema laps ja ka sealt koju tulles tunnen, et ta on emotsioone täis ning rahutu. Tahaksin teha nii, nagu on lapse seisukohast parim. Ma tunnen, et tema põhiline aeg ja kodu peaks olema koos minuga aga samas ma ei taha enda ja lapse isa vahele pingeid tekitada (tahaksin pigem endale ja enda ning lapse heaolule keskenduda kui temaga vaielda) ja mul on hea meel, et ta soovib endiselt lapse jaoks olemas olla.
Aitäh juba ette!
Jah, loomulikult peab laps harjuma, kohanemine uue olukorra ja uute inimestega võtab aega. Lapsele ongi parim, kui ema-isa ka pärast lahutust rahumeelselt ja täiskasvanulikult asju ajavad ning püüavad kokkuleppeid teha eelkõige lapse huvidest lähtuvalt. Lapsel peaks olema üks kodu, kahte kodu olla ei saa. See on tihti üks valulisemaid otsuseid, kumma vanema juures saab olema kodu ja kes jääb siis n-ö nädalavahetusevanemaks. Kui isa ja ema siin võitlema hakkavad, on kaotajaks ikka laps.
Lapse emotsionaalse tervise huvides on, et ta ei peaks olema liialt kaua kodust eemal, alla kolmeaastane laps võiks teise vanema juures olla näiteks kaks pikka nädalavahetust kuus. Ka teise vanema kodus peab lapsel olema oma voodi, oma kapike või riiul, kus on tema asjad - nii on tal sõbralikum sinna minna, kui oma asjad ees ootavad.
Omaette voodi peab lapsel igal juhul olema, olgu siis vanema(te) toas või lapse oma toas. Väikelaps soovib ikka kaissu, lähedus on väga oluline, kuid see ei peaks tähendama lapsega koos magamist. Lähedust tuleb lapsele pakkuda päeval, öösel saab kallid-musid-paid ära teha ja lapse jälle oma voodisse saata. Kui laps nutab ja on rahutu, on vaja tema voodi juures istuda, kuni ta rahuneb ja magama jääb.
Laps, tulles isa juurest, on muidugi emotsioonidest laetud ja rahutu. Teil emana on aga kindlasti võimalus teda rahustada, eelkõige tema tundeid aktsepteerides, teda kuulates, toetades ja mõistes. Teie rahu ja lapsele pühendumine aitab lapsel selle olukorraga toime tulla. Ei ole vaja lapse tähelepanu mujale juhtida või alustada aktiivseid tegevusi, kui märkate, et laps on tunnetest laetud. Laps saab oma emotsionaalse tasakaalu tagasi, tundes teie tasakaalukust ja toetust.
6 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
