Lühidalt: kooselu/abielu 12 aastat, 1 laps 4aastane, vanus 30ndate alguses. Tunnen, et meie suhe abikaasaga on kriisis ja ei oska ise seda enam lahendada-kanda. Aasta alguses diagnoositi mehel raske haigus, hetkel paranenud, kuivõrd paraneda sellest annab. Tuleb käia pidevalt kontrollis ja see ei lase asja ka kuidagi unustada. Lisaks on meie laps väga kehva tervisega, pidevalt haige, lasteaias praktiliselt käia ei saa. Eelmine aasta käis maksimaalselt järjest 3 päeva ja seejärel jälle haige 2 nädalat. See aasta pole veel lasteaeda jõudnud, kuna on olnud 3 raksu haige juba. Kuigi pole temaga eriti kusagil käinudki. Ei julgegi ausalt öeldes käia kusagil ja seetõttu istume kodus. Lisaks vahetasin töökohta, kus saan töötada kodus ja seda justnimelt seetõttu, et saaksin lapsega rahulikult kodus olla, kui ta jälle haige. Eelmises töökohas tekkisid probeemid seoses sellega, et ma koguaeg ära olin töölt haige lapsega. Aga uues kohas on töökoormus jälle suurem ja töö tuleb millalgi ära teha. Samas kui laps kodus, siis saan tööd teha ainult lapse uneajast või siis kui abikaasa last vaatab. Ehk siis õhtuti. Samas tuleb tema õhtul töölt ja on ka väsinud ja tahaks puhata. Uneajast 8 tunniseid tööpäevi ma teha ei suuda. Tööst ära öelda ka ei taha, sest see on suht ainuke asi, mis mind veel veepeal hoiab. Pidev mure mehe ja lapse pärast on mind täiesti ära kurnanud. Abikaasa on aga selline suht kinnine tüüp nagu ikka eesti mehed ja hoiab kõik endasse. Kui temalt uurida, et kuidas enesetunne jne. siis ta lihtsalt vastab, et kõik ok. Samas on kõrvalt näha ja tunda kuidas ei ole kõik korras, ta on närviline, ärritub lapse ja minu peale. Mis on kõik ju arusaadav aga ma ei oska teda kuidagi aidata ja kuhugile pöörduma ta pole nõus. Samas mõjub see mulle ja lapsele rusuvalt. Olen lasknudki tal tegeleda oma asjadega ja üritanud anda talle oma aega, see aga suurendab veelgi mu töökoormust ja tunne on, et ma lihtsalt ei jaksa enam. Kui mainida seda natukegi abikaasale, siis ta ärritub väga, talle on vaja seda oma aega ja puhkust. Arusaadav...ma ei tea aga kust seda võtta lihtsalt. Ja lisaks nagu ikka pikaajalises suhtes on tekkinud meil rutiin, mulle heidetakse ette välimuse jne. vigasid(kaal jne)... jah tõesti mul puudub jõud enda eest hoolitseda viimasel ajal... Ma näen oma meest kõrvalt ja ta on muutunud selliseks vinguvaks, kibestunud inimeseks. Ta oli juba enne haigust selline, nüüd on asi veel hullemaks läinud. Tunnen, et mina pole see inimene, kes suudaks ta õnnelikuks teha, ta pole mu kõrval enam õnnelik. Samas ei lähe ta ka kusagile, sest ta on põhimõttekindel inimene. Vahest on tunne, et ta on minuga koos ainult seetõttu praegu, kuna tunneb et peab vastutama oma valede valikute eest või midagi sellist. Mina aga olen täiesti tühjaks pigistatud sidrun ja ma ei tea kaua ma niiviisi jaksan. Lihtsalt selline lootusetu tunne on peal ja eks ma üritan päeva kaupa lihtsalt vastu pidada. Ma ei teagi, mis nõu ma ootan, sest ise ma ei näe mingit lahendust. Ahjaa, last kedagi hoidma võtta ei ole ka võimalik, sest vanavanematel pole sellist aega ja kellegi teisega meil laps ei lepi...
Teie kirjast kumab tõelist kurbust, väsimust ja segadust mehe ja lapse tervisemurede ning kiiva kiskunud paarisuhte pärast. Seda kõike ongi väga palju ära kanda!
Tõdete, et teie suhe on kriisis. Kaksteist aastat kooselu on päris pikk aeg ning on tavapärane, et suhte algusaegade kirg on asendunud argipäevaga ning teineteise häid ja mitte-nii-toredaid-külgi nähakse nüüd selgemini.
Teie kirjeldate oma meest kui kibestunud ja vinguvat, kes on selline olnud alati... Samas ei anna see mingit õigustust mehe käitumisele, kus ta alavääristab teid /etteheited välimusele/, paarisuhe saab toimida siis, kui me aktsepteerime teineteist sellistena, nagu oleme ja ei soovi teist inimest muuta /see ongi võimatu/. Muutusi saame teha ikka ja ainult iseendaga, kui oleme motiveeritud ja leiame, et muutus on kasulik mulle endale /ja laiemalt ka peresüsteemile/.
Kuidas leida endas hinge- ja füüsilist jõudu, toetamaks raske haigusega meest ning sageli haiget väikelast? Kes toetab teid, kellele saate toetuda teie ise?
Kui teie tass on tühi, ei ole sealt ka teistele midagi anda, see tähendab, et ei jaksa te enam toetada oma meest, olla piisavalt hea ema oma lapsele, ega panustada ka oma tööalasesse rolli.
Nii et esimese sammuna tuleb teil mõelda iseendale. Mõelge tegevustele, mis teile on varem rõõmu valmistanud, - olid need kohtumised sõpradega, kultuurisündmuste väisamine, käsitöö, sport, lugemine, õppimine... ja tehke seda jälle! Lubage seda endale!
Vaimset tasakaalu, head meeleolu aitavad taastada füüsilised tegevused, igasugune sportlik aktiivsus tuleb kasuks, alates lihtsatest jalutuskäikudest iga päev, ühelt poolt rahustav, teisalt füüsilist koormust pakuvad jooga, ujumine, jne. jne.
Ehk on mõnda tegevusse võimalik kaasata ka laps, - jalutuskäigud, ujumine, rattaga sõitmine /laste jooga/, tre-meetod /stressist vabanemiseks/. Kuna teie lapsel on nõrk tervis, siis läbi liikumise saaks seda ehk parendada.
Kas teie lapsele on tehtud põhjalikke uuringuid? Kui ei, konsulteerige perearstiga sellest võimalusest, on ju hea, kui saab välistatud lapse sageda haigestumise põhjustest kõik füüsilised/geneetilised/või muud põhjused.
Kirjutan seda seetõttu, et laste haigused võivad olla ka sümptomiks hoopis halvast perekondlikust õhkkonnast, pingetest. Teie peres on abikaasa haigus /stress kõigile/, teie omavahelised kaugenenud, jahedad suhted- nii et lapse sage haigestumine võib olla ka kõige selle peegelduseks. Väikelapsed ei oska sõnadesse panna oma segaseid tundeid, kirjeldada kodus toimuvat, seetõttu reageerivad nad kehaliste sümptomitega või käitumuslikult.
Kujunenud olukorrast ja rahulolematusest paarisuhte osas tuleks teil võimaluse korral ikka oma abikaasaga rääkida, ikka ausalt ja avatult.
Alustuseks mõelge hästi läbi, mida tahate talle öelda- alustage hinnanguvabast käitumise kirjeldusest, nimetage käegakatsutav kahju, mis sellest saate (on see aeg, energia, raha, tervis, neg. emotsioon vm) ning mida seoses sellega tunnete.
Kui räägite sellisel viisil, kasutades minasõnumeid (minasõnum räägib minust, mitte teisest ja seega me ei süüdista teist inimest), on suurem võimalus saada teine osapool ennast kuulama, koostööd tegema.
Loomulikult tekitab ka minasõnum teises tugevaid tundeid, seega tuleb valmis olla, et mingisugune vastupanu sealt tuleb (eitamine, rünnak, solvumine, jne), seega tuleb teil kehtestamiselt ümber lülituda kuulamisele. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastate ümber teise inimese poolt öeldu, või tema sõnumi tagant paistva tugeva emotsiooni. Ise sealjuures midagi lisamata, oletusi tegemata. Niiviisi jahutate teise emotsioonid maha ning ta on valmis taas teid kuulama- saate end uuesti kehtestada.
Aktiivse kuulamise ja kehtestavate minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Paarisuhte toetamiseks toimuvad Eestis PREP-koolitused (paarisuhte rahulolu edendamise programm), vaadake www.prep.ee , millisele võiksite koos abikaasaga minna. Lisaks toimuvad koolitused üksikisikutele, infot leiate samalt lehelt.
Mõelge, kes on see inimene, või inimesed, kes saaksid teid ära kuulata, toetada, kui on raske. Kui tundub, et olete ikka täielikus ummikus, pöörduge abi saamiseks psühholoogi või terapeudi vastuvõtule. Te ei pea jääma üksi kujunenud keerulises olukorras!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
